Selline põhjuse ja kättesaadava leevenduseta vähe kehv olemine on nüüd 20 päeva pärast antidepressandiannuse vähendamist.
Täielik võit. Eelmisel korral oli 16. päevaks nii rõve, et pöördusin tagasi täisannuse juurde, kui keegi ei mäleta mu elu pisiasju täpselt. Aga nüüd pea 3 nädalat möödas ja esimene selline märk - pealgi olen ikka veel neljapäevast väsinud ja lusikate vähesus võib kehva vaimse seisundi põhjuseks olla küll. Phmt täielik põhjus rõõmustamiseks tegelt =)
Kusjuures tegigi rõõmsamaks =)
Võin täiesti rahulikult veel ühe päeva teha pisikesi asju ja magada, magada, magada.
Ei lähe maailm hukka.
Äratasin end öösel üles, sest unes ma parandasin oma puumaja (nagu treehouse, mitte puust tehtud - kuigi oli ka puust tehtud) suht võlukunstiga, mõlemal käel peopesi sõrmedega kokku surudes ja sõrmi jälle välja sirutades. Siis ärkasin, kuna tegin reaaluses samamoodi, ent üks käsi oli ära surnud ja selline liigutamine tõi kaasa veidra aistingu.
Ega unenägu ei olnud teab-mis-hea: kuigi olin väga laheda puumaja teinud, aga sellele konkreetselt KÜLGE, vaja ainult uksest läbi minna, oli üks tuttav oma maja teinud. Kivist.
Vaatasin seda ning nentisin, et väga lahe, aga see ahi küll tõmbama ei hakka ning vingumürgitus on kole. Mispeale tuttav hakkas MIND põhjama stiilis "oled kade" ja "tahad halba teha".
Nii et suht rõõm oli üles tõusta ja endale suppi soojendada pärast kolmveerandi liitri vee tarbimist.
See unetuttav on päriselus üks, kelle kohta üleni ei suuda uskuda, et nii väiklane ongi, aga ei hooli ka piisavalt, et järgi kontrollida.
A unes näen. Ilmselt see vist-ehe väiklus on midagi, mida vaid raskustega omaks võtan.
Ehk mul on päriselt-päriselt raske uskuda, et inimesed ongi lollakad. Pideva halva üllatuse tunne sees on ikka ebameeldiv.
I'm too young for this shit!
See väiklus on vähemalt 80% ulatuses nähtus, mida "lollakad!" sõnaga kokku võtan. Ma ei saa sellest aru.
Aga noh - mulle ongi enda eest hoolitsemine ennekõike, teised tulevad kuskil tagapool, arusaamatu. Lihtsalt ei oska niimoodi mõelda. Minu meie-nemad on "kõik inimesed on meie-tegelt on loomad ka meie, mis siis, et neid söön-ok, sääski võib tappa, neid ongi palju". Kui oleks näljahäda ja mina kuskil grupis, kus arutatakse, kes järgmisena ära süüa, ma pakuksin enda vabatahtlikult välja. Mitte seepärast, et tere, surm, vaid seepärast, et sedasi oleksin teistele kasulik ja need, kes siiralt surma kardavad, saaksid natuke aega juurde.
Ja mina vast mõne kallistuse ka enne äratapmist.
Kui ütlen, et kõik on mina, nii kõik kannatajad kui kõik, kes ootamatust õnnest tummaks löödud, väljendan seda, mida vahetult tunnen. Mitte mingit kuramuse teoreetilist teooriat.
Ja siis on uskumatus, et mitmed teised inimesed on VÄIKLASED, ainult enda või enda ja oma sõprade-lähedaste eest väljas. Ma. Ei. Saa. Sellest. Aru. Et osad inimesed ongi mõnes vaimus rohkem inimesed kui teised?! Päriselt?!
Krt, ja oleks siis nii, et ma neid väiklasi inimesteks ei pea =) Ikka pean. Kerge reservatsiooniga küll, ent pean.
Lihtsalt mitte MINU inimesteks.
Nüüd võiks midagi HEAD ju ka öelda, muidu keegi ei usu, et läksin rõõmsamaks selle peale, et mõtsin oma väiksemale AD-annusele ja tajusin võitu.
Noh, hea on näiteks see, et teisedki on ära sõnastanud, et vaprus on tähtsam kui täius. Et ma eksin vahel? Et ei tea kõike?
JA MIS SIIS?!
(Link peaks viima loetavale tekstile, sest ma videosid ei armasta.)
See su näide - lasen end ära süüa - nii nagu sa seda välja kirjutasid, oli äärmiselt omakasupüüdlik otsus. sind tegelikult ei huvitanud selle teo peamine nn. kasutegur - inimesed saavad kõhu täis. sa lähtusid egoistlikest eesmärkidest - teised on mulle mu teo eest tänulikud. Mis tähendab, et sa teed asju selleks, et heakskiitu ära teenida, sa lähtud enda soovidest. Puhas egoism, sa loodad saada midagi, mitte rahuldada teiste vajadusi.
VastaKustutaMu arust tegelevad inimesed heategevusega pea alati egoistlikest eesmärkidest lähtuvalt. On inimesi, kes näevad kogu aeg spetsiaalselt vaeva, et teiste heaks midagi ära teha ja siis nad on üdini õnnetud, et need, kelle heaks nad midagi tegid, ei olegi piisavalt tänulikud. kuid oma hea tegemise käigus unustavad nad ära pisiasja - see, mis sina arvad, et on heategu, ei pruugi heateot saaja arvates üldse oluline olla. või isegi vastupidid- see tegu on tüütu ja pealetükkiv.
Näide. Mu laps ei ole kunagi oma tuba koristada armastanud. mulle meeldib kui toad on korras. vanasti ma arvasin, et tal on ka hea meel, kui ma ta toa ära koristan. Nüüd ma tean, et tal on täiesti ükstaspuha, kas ta tuba on korras või ei. Kui mina koristan ära tema toa, siis mul on hea meel ja ma ei ole tema heaks mitte midagi teinud, sest teda see teema ei huvita. enda arvates teenisin ma tema huve, tegelikult ainult enda omi.
Tead, inimesed ongi enesekesksed. S.t. täita teiste vajadusi LIHTSALT, nii et endal polepärast head tunnet, ei taha keegi ju?
VastaKustutaNäide: mul on kodus mantel, mida ma ei kanna, sest varrukad on mulle lühikesed. Nii, ma ise seda nagunii ei kanna, aga keegi ju vähemalt võiks tema üle rõõmustada, et maailm parem ja rõõmsam oleks? järelikult on MINU huvides otsida see inimene ja saata talle postipakiga (s.t. ka minu kulu ju) mantel, sest mul on halvem sellest, kui mul kodus seisab mantel, mille üle keegi ei rõõmusta, kui sellest, et see kuskile ära saata ja mõelda, et jee! Kellelgi on parem nüüd! Maailm rõõmsam.
Millest ma aru ei saa, on see, et inimesed ei tunne, et maailma üldine rõõmutase on kuidagi nende asi, vbla üritavad mantlit maha müüa, kui keegi ei osta, siis seisabki neil kodus või veel hullem - visatakse lihtsalt minema.
Sellest ma aru ei saa ja ajab mul juhtme kokku.
Ma alles pärast sain aru, et me rääkisime üksteisest täiesti mööda.
VastaKustutaMul ei ole mingit tarvidust, et inimesed MULLE tänulikud oleks. Mul on vaja, et nad rõõmsad oleksid, et minu teguviis toob kaasa üldise rõõmu rohkenemise ja mure vähenemise maailmas. Minule konkreetselt sellest piisab - et inimestel oleks vähem valu keskmiselt, minu oma kaasarvatud. Elik kui mul on kinopilet üle, ma tahan seda kellelegi anda, kel sest hea meel oleks - muidu on mul aint halb meel, et pilet raisus ja raha ilmaasjate kulunud.
Ja ma ei saa aru sellest, et noh, mul kulus raha juba nagunii, vahet pole, mis piletist edasi saab.
mulle ka meeldib kui inimesed on rõõmsad. ja teevad nalja. ja saavad naljadest aru. mitte et ma oleks üritanud oma kommentaariga nalja teha. mu kommentaari uba oli, et tihtipeale on väga raske aru saada, mis võiks teist inimest rõõmustada. kui sul on kinopilet üle ja sa annad selle niisama mulle ja arvad, et ma olen pileti üle rõõmus, siis sa ei pruugi üldse teada, et mulle ei meeldi kinos käis, too film, mida ma vaatama pidin, mõjus mulle jube halvasti ja üldse tundus mulle, et see tasuta kinopilet oli minu jaoks ebameeldiv kohustus. jah, ma võtsin pileti vastu, et sul oleks hea meel, et sa said mulle midagi anda, aga ise ei saanud ma sellest mingit rõõmu peale selle, et sinule jäi mulje, nagu ma oleksin õnnelikuks saanud. tegin sinu õnnelikumaks ja enda õnnetumaks.
VastaKustutaPS! Mulle meeldib küll kinos käia.
PPS! kui keegi võõras nüüd seda kommi loeb ja arvab, et ma olen kuskilt just halva kinopileti saanud, siis nii see pole.
Ma ei anna sulle kinopiletit, ma kutsun su koos endaga kinno. Noh, et kui sulle aeg sobib ja sa tahad, siis mul seks ajaks sellele filmile on pilet üle. Kui sa EI taha, ütle, ma otsin kellegi teise. Ja kui sa EI ütle, siis on probleem juba sinu oma, et ei ei öelnud.
VastaKustuta