Juhus ja eksitus

Ving, hala ja häda.

Mu pojal oli öökülaline. See, kes tavalisteltki. Ta on siin maganud kordi ja kordi - ja just seepärast ma esmalt, kui kuulsin tema poolt mingit nuutsumist ja sosinat, tuiasin unesegasena läbi tubade ja andsin talle paberirulli nuuskamiseks, arvates, et nohu, noh. Seepärast see luristamine.
Enne ka luristanud.
Alles kui ta esikus kolistas, tõusin päriselt ärkvele.
Ta läks koju. Kutsus isa endale autoga järgi ja läks. Minu panus ta heaollu oli riietumise lõpuosas talle tuli põlema panna ja üks pai koju kaasa teha.

Jube, milline hingepiin nüüd on, mis siis, et nagu midagi valesti ei teinud.
Mingi NALJAPÄEV on v? Ei tea, mul küll naljakas pole.
See on muidugi minu nõrk koht ka - eeldan automaatselt, et kui miski läks valesti, pidin kindlasti mina olema see, kes valesti tegi. (Mis mõttes ma isegi ennast tappes ei suutnud minna vähe kaugemale, kui raudteeülesõidule, kuhu kiirabil venitamise ja ummikute korral ka umbes nelja minuti tee?!?!) Kuidas saab minna miski valesti, ilma et keegi valesti teeks? Mis mõttes juhtuvad heade inimestega halvad asjad, aga Need Teised elavad rahulikult ja rõõmsalt? Siis on ju hoopis nemad tegelt head?! Ma peaksin ka teistsugune olema, lihtsalt ei tea, milline.

Jestas.

Sa jutas, kui rõve mul olla on, ilma et tegelikult, mõistusega võttes, midagi halvasti oleksin teinud. Kõik mu lähikonnas on elus, isegi enam-vähem terved, miks mul siis on süda veidi paha ja tunne, et ma ikka pole piisavalt hea maailma jaoks?!
Sest väsinud, sest ärkasin vaevalt poolteist tundi pärast ööseks magaminemist?
Ilmselt.
Ilmselt.
Mitte et mul seepärast rõõmsam oleks. Aga on lootus, et hommikul ikkagi parem.

Ah, aga kuna praegu on tuju nii halb, tundub ka täiesti lootusetu see minuga suhtes oleva isase leidmine.
Sest mulle ei MEELDI keegi! Ilus ja arukas nagu olen, loomulikult tõmban sihukeses armupartneri otsimise keskkonnas nagu nt okcupid ligi hunnikut mehi. Aga mudel on täpselt sama, mis ennegi - kui inimene kohandab end minuga, on ta mulle talumatult võlts, ma ei taha temaga varsti suhelda, sest viisakas loba ning kus on ausus, ehedus ja väljakutse?!
Kui inimene ei kohanda end minuga, on täiesti eriomaselt-ainult talle loogiliselt loll ning tüütu takkapihta, on ta liiga loll, et isegi teoreetilist võimalust omada.
Kui inimene ei kohanda end minuga, ent samas on arukas ja suhtleb palju, võin temasse ülepeakaela kiinduda. Ja siis saan hirmsasti haiget, kui ta ütleb mulle halvasti - sest ta ju ei kohanda end minu järgi. Rääkimata sellest, kui ta teeb nagu Rongimees - mind üldse ei märka ega teadvusta, ma olen mingi Stabiilne Asi lihtsalt taustal.

Minuga võiksid sobida väga vähesed mehed. Aga vähemalt need, keda ma tean, on juba naisel, sest kui keegi on silmahakkavalt lahe, on tal teinepool juba olemas. Puhas loogika.
Nojah, aga mina olen ju ka silmahakkavalt lahe?
Õige küll.
See oli kirjas kuskil raamatus, mis mulle praegu meelde ei tule, ja on mulle umbes 20 aastat kallis mõte olnud: "Maailma juhtivad jõud on juhus ja eksitus."
Olgu, selle taaskord sõnastamine teeb olemise kergemaks. No juhtus nii, et tol ööseksjäänud poisil oli halb, no juhtus.
Lihtsalt juhus. Mitte kellegi süü, ainult juhus.