Mulle on see arusaadavatel põhjustel ikka teema. Aga on ka tunne, et mu armastus lohisevate veenide ja arterite pihta ei ole üldse piiratud armusuhetega.
Hiljaaegu oli jälle olukord, kus keegi laotas mu ette oma haavad ja kohe tahtsin siduda ja kergemaks teha, valud ära võtta ning lohutada.
See on sihuke tingrefeleks - kui mind usaldakse puutuma haavu, ma ei ole nende suhtes ükskõikne. Ainult siis, kui mulle on neidsamu haavu ette laotud korduvalt ja korduvalt ning olen endale ära öelnud, et siin pole mul ilmselt midagi teha, haavaomanikule nähtavasti meeldivad nad, et kinni panna ning korpa peale kasvada ei lase, enam ei hooli ja lohuta.
Nüüd jätan need inimesed tuimalt üksi, elagu ise oma haavadega, nagu paremaks peavad. Aga varem pidi teine ikka VÄGA mitu korda näitama, siduda laskma, lahti kiskuma ning mind veel taassidumise ajal näkku lööma ka, et ma enam ei hooliks.
Mõtlen, et emotsionaalne veri seob. Veri kleebib inimesed kokku, üksteise haavade nägemine ja puutumine on see, mida mina "läheduseks" pean üldse. Kõik ülejäänu - sarnased huvid, sama töö, sama maitse pirukate, raamatute või seksi suhtes - on liiv, mis niriseb maha ja ei kleebi kedagi.Aga ma lendasin orki, arvates, et sedasi on kõikidega.
Vist.
Mulle oli niivõrd arusaamatu, kuidas inimesed, keda mina olen sidunud ja lohutanud, ei tee sama minuga, et tapsin ennast, veendunud, et minupoolne haavade nägemine ja nende hell puutumine ei tähendanudki midagi. Mind ei olnud olemas ka siis, kui arvasin end olevat. Ma ei olnud oluline isegi siis ja neile, kellele raudselt arvasin, et olen.
Nüüd - jah, nüüd enam niimoodi ei mõtle.
Aga raisk, tunnen natuke ikka.
Verine haav näidatakse ette ja isegi kui ei öelda, et aita mind, mul instinktiivselt tuleb soov aidata. Awww, ta usaldab mind nii tundlikesse paikadesse, ta usaldab mind enda juures väga õrnade asjade ligi!
Kuni aga jaksan, seni teen midagi.
Jaa, mul on juba natu parem, aga see haigus pole ikka päris üle. Et ma lootsin end teatud asjade mittesöömisega taas tahtma panna? No ma ei tea, see Tom Yum supp, mida potis kohusetundlikult juba neljandat päeva keema ajan, et halvaks ei läheks, ajab ikka iiveldama. Kui täna ka ei taha, viskan minema. Üleeile sõin veel ainult magusat (loe: seda magustoitu, mille retsept mingis eelmises postituses on, ja kohvi), täna on praemuna singiga ka teema juba.
Aga pudrud, supid, ühepajatoidud ja salatid ajavad südame läikima juba neile mõeldeski.
Porgandit võin süüa. Isegi meeldib. Õun meeldib vähem, aga no läheb ka kuidagi.
Aga et isu oleks?! Haa Haa. Haa.
Ja meeleolu on siuke ... noh, väsinuna on nagunii halb, eks ole. Haigena olen kogu aeg väsinud. Kui ei söö eriti, ei saa ka magada, ja no ei ole isu.
Aga sellist ekstrajäledat tunnet enam pole kui üleeile, see läks üle.
JAI!
Loen praegu raamatut, mis mulle täiega meeldib. Jaa, ma üldse ei hakka surema, ei ole 16 ning leukeemiast tean ka ainult mõnda-natuke, sest olin hematoloogia osakonnas 2. kursusel praktikal, aga see, kuidas peategelane tunneb end maailmas võõrkehana, kuidas isegi arvatavalt kõige lähedasemad ütlevad talle tema kontekstis absurdseid asju, kuidas keegi lihtsalt ei saa aru, sest neil ei ole sarnast kogemust - oojaa.
Hea raamat. Vähemalt mulle tundub kohati nii hirmus täpne - ja "see hetk on imeline"-momente täis. Lugejal tekib tunne, et tasub ka sedasi elada ning samas väga nina alla seda tunnet ei hõõruta, sest tegelikult on täiega nõme olla 16 ja suremas.
Nii, aga miks ma hakkasin sellest
Tema võtab seeni ja need vähemalt kirjelduse järgi täiega mõjuvad talle.
Mõtlen praegu: huvitav, kui mulle narko huvitavalt mõjuks, kas oleks midagi, mis mind pidevtegemise ees tagasi hoiaks? Peale selle, et kallis.
Ma ei ole väga palju proovinud. Viimasel vist 15 aastal üldse ei midagi peale alkoholi, suitsu ja kohvi. Aga kuigi mu loiu eksperimenteerimise lõpu võib panna rasedaks jäämise arvele, ei usu ma õigupoolest, et ma siis, kui ei olnud rase ega imetanud, poleks uuesti proovinud, kui seal midagigi ahvatlevat oleks olnud.
Lihtsalt ei olnud.
Kõige levinum legend on kanepi oma. Kõik need legaliseeridatahtjad ja raviotstarbel-vähemalt-mõtekaks-pidajad panevad ta kõlama nii, nagu tegu oleks millegi alkoholist süütuma ja toredamaga.
Süütuse osas sõna ei võta. Vbla ongi.
Aga alkohol ei ole mu meelest tore ja kanep veel vähem. Ma olin proovimises visa, sest "esimestel kordadel ei mõjugi", aga kui ka juba kuuenda korra järel ei juhtunud midagi peale uniseksmineku, muutusin pahuraks. Ja kui kaheksandal korral IKKAGI magama kukkusin (kusjuures ei olnud isegi eriti häid unesid, polnud üldse midagi: mul oli tunne, et just heitsin voodisse, aga vaja ikka pissil ka käia - aint vahepeal oli talvekeskööst kuidagi valge hommik saanud), kaotasin igasuguse huvi.
Siis oli spiid - no mida, üheksakümnendate lõpp, nullindate väga algus! Tollal popid rohud.
Ei saa öelda, et ÜLDSE poleks mõjunud. Omaenda õlavarte nahk tundus hiiglapehme, seda oli mõnus katsuda. Ja väga uniseks just ei jäänud, öösel tantsisin sõbraga ja uinusin 7 paiku hommikul - aga samas, päris ei tulnud sarnaseid öid ka igasuguse spiidita ette! Jaa, ma olen spiidi all teinud asju, mis kõlaksid praegu välja öeldes üpris põnevalt - aga point on, et ma ei teinud neid mitte peale tulnud uljusest, vaid mõttest "nii, olen narkootikumi teinud, peaks midagi hullu ka ette võtma, nüüd võib".
Ei olnud tunnet, et maru põnev oleks, piirid kadunud. Oli tunne "no midagi peaks ju juhtuma!"
Mingeid n-ö narkootilise efektiga tablette olen ka võtnud, aga kuna need ei teinud ÜLDSE midagi ja ma ka ei mäleta, mis need olema pidid, ignoreerin.
Vahel mõtlen, et kui miski elus tore ei ole enam jälle, võiks oopiumiderivaatidega katsetada. Sest mis mul kaotada oleks?
Tüdruk seal raamatus on 16 ja suremas ja teatud moel peaks temal olema rohkem "mis mul kaotada on?" Aga fakk. Ma küll ei tunne nii.
Otsustasin juba enne rongi ära, et maailm ei lähe hukka, kui ma teda kinni ei hoia. Meil kellelegi pole midagi kaotada, tehes just seda, mida tahame.
Tegelt ma praegu kõhklen, kas ilmutada see postitus või parem ei - väga masendunud mulje tuli kokku, mis on täiega ebaõiglane mu vaimuseisundi hindamiseks. Vaimuseisund on päris ok. Ja kui võrdlen sellega, mis oli kahe aasta eest, siis - MIDA üldse kaevata on?! Päris ok? Kuule, PÄRIS OK on ju! JEEJAIJEEJAIJEE!
Kas mu see postitus ja üldse viimase aja postitused on kuidagi depressiivsed v? Et nagu - paneb kohe imestama, kui mõni on teistmoodi?
Ei peaks olema tegelt. Tunne küll kuidagi rämehalb pole!
Ärge nüüd öelge, et minu hea oleks keskmisele teisele IKKA halb?
Nii naljaga pooleks öeldes on Ecstasy sulle sobiv- see annab spiidiga sarnaselt energiat, aga kõik on koguaeg NII HEA. Kui parajasti pikutad on nii kõige parem. Kui tantsid, on just nii kõiiii-gee parem. Jne. Iludad mälestused noorusest ja narksist :).
VastaKustutamul ei ole millegi muuga kui alkoholi ja kohviga kogemusi (üks noorpõlve ringiseiklemise aegne kanepiproovimine vist ei loe, sest see ei mõjunud üldse kuidagi, ainult kurku läks, sest ma ei oska üldse suitsetada), aga need mõlemad on mulle eri moodi toredad. ma lausa imestan, et ma alkohoolikuks ei lähe, arvatavasti päästab mind see, et mingist promillist alates hakkab alkoholi maitse mulle vastu, enam sisse ei lähe ja tuleb tohutu vee- või mahla- või taimeteetarbimise isu, st hüdreerimisisu.
VastaKustutaaga mulle meeldib, kuidas alkohol mulle mõjub. füsioloogiliselt olen ma arvatavasti peaaegu sinu vastand - mind erutab peaaegu kõik (vt kuidas ma just hiljuti Indigoaalase pool juurviljade üle põlema läksin), kõik läheb korda ja iga natukese aja tagant ujutab see mind üle. maailmat on liiga palju, kõik on liiga tähtis ja ma tahaks end lõpuks pimedasse kappi ära peita ja looteasendisse tõmbuda. aga seda enamasti ei saa. Ja siis võib väike klaas veini või õlut maailma liigse ereduse maha võtta. asjad lähevad vähem korda, ma ei vastuta enam KÕIGE eest, hingamine normaliseerub. ühesõnaga, selline "käib kah" rahusti, mida saab ilma retseptita.
mis võiks ka seletada, miks see sulle ei sobi - kui sa oled regulaarselt hädas sellega, et elamusi ei ole piisavalt. mul on elamusi enamasti liiga palju ja teravad nurgad on vaja maha võtta.
kohvist tekib mul väga kergesti sõltuvus, aga see teeb ta minu jaoks ka sobivaks, sest ta ei mõju enam liiga erutavalt - viimatise haiguse järel laksaski vahepeal natuke liiga hästi, ühe väikese kohvi peale läksid silmad punni ja ma hakkasin justkui hästi kiiresti mööda maailma pealispinda libisema - et ühest küljest oli nagu kerge mingitele konkreetsetele asjadele keskenduda ja mitte uimaseks jääda ja asju hästi kiiresti teha, aga teisest küljest oli see keskendumine ise pealiskaudne. Keskendumine ilma süvenemiseta, põhimõttel "mõtlen ainult sellele, millele on rangelt vajalik mõelda". Nüüd olen oma kohvitolerantsi jälle tõstnud ja esimene tass mõjub pigem rahustavalt - saan kohvimaitset nautida ilma liigse stimulatsiooniga.
Mhmh, see närvisüsteemi erisus tuleb jälle välja, notsu =) Ma tegelt imestan, et sa üldse kohvi jood sedasi - mulle on kuidagi loogiline narkootikum, aga sulle ..? Samas, tõsi on, et ega mulle kohv eriti ei mõju enam, ainult kohvi puudumine on nõmenõmenõme.
VastaKustutaAitäh, Ivš. Nüüd tean =)
esiteks mulle maitseb. teiseks, tolerantsi tekkimisel ta enne piisavat doosi ergutina ei mõju ja kohviga tekib tolerants päris kiiresti. kolmandaks on mul kogu üldise elektrijänesluse juures väga keeruline faasi vahetada - nii magamajäämine kui ka ärkamine võtavad palju aega ja vaeva. ja seega aitab piisav kofeiinidoos ärkamisprotsessi kiirendada. neljandaks on mul ka kapriisne kõht ja õigel ajal ning õiges koguses joodud kohv aitab toitu seedida (piisab kogusest, mis veel ergutavalt ei mõju).
VastaKustutaega ma kohvi igal ajal ei joogi. kas pärast ülestõusmist, et ärgata, või pärast sööki, et seedida. pärast sööki tuleb kusjuures just kohvijoomise järel eriline uni. väga hea jada on "söön - joon kohvi - teen kiire uinaku - ärkan värske ja rõõmsana".
ja siis on vahel veel see eriline paheline rõõm "teen midagi, mis ei ole mulle kasulik". mitte ükski kasulik ja mõistlik asi ei suuda sellist iha rahuldada. enamasti tuleb see just siis, kui ma kõiges muus pean tegutsema väga kalkuleeritult, nt kõik päeva minutid on midagi täis planeeritud.
VastaKustutahea väljend - emotsionaalne veri. kõigi jäsemetega poolt, st kui koos on kogetud keerulisi aegu, siis läheduse tase või tihedus või seosed muutuvad. ja mitte ainult siis, kui üks teisele nn haiget teeb. Keerulised ajad või olud ei pruugi vaid teineteise tekitatud olla. ilmselt see nn raskete aega efekt paneb teist osapoolt paremini mõistma, tunnetama vms. ja see toimib kõikide inimeste puhul, keda oled nn lähedale lasknud või kelle olemise sügavustesse sukeldunud. olen kogenud füüsiliselt seda valu, mida lähedane tunneb, kui püüdsin esmalt aru saada ja siis mõista olukorda, milles mul osaleda paluti. oluline on alati piiri tunnetamine, üle mille astuda ei tohi. minu jaoks on see alati kõige raskem. kus on see koht, kus ma edasi minna ei tohi. mitte sellepärast, et ma ei taha, vaid et see teisele poolele haiget ei teeks või segavalt ei mõjuks. tasakaalukunst....
VastaKustutaSee üksteise tekitatud valu :D Jestas, ma ei saa üldse aru, kuidas see teemaks tuleb, aga tuli juba toona, 2012 aastal.
VastaKustutaEt jaa, MUIDUGI on oluline mitte see, et üksteisele tuleb valusid tekitada (mis krdi armastus see oleks?!?! Selline väga haige, ma arvan), vaid jagatud kogemus. Kas millegi sarnase koos läbi elamine või vähemalt teisele jagamine, tema haaramine teadjate ringi. Mina (ja ilmselt sinagi) oleme ses osas natu erandlikud, et meie vered vedelevad avalikus võrgupäevikus, kõigile näha. Jaa, mul on siin haav, näe seda, kui huvitab!
Ja minul on küll siin mõne kommentaatoriga tunne, et ta saab must aru, ta mõistab, hoolib - ja mina mõistan ja hoolin temast.
Jaa, me inimestena vbla ei ole väga kohtunud, aga igatahes on see lähem side kui enamikuga, kellega OLEN kohtunud korduvalt ja korduvalt.
kahjuks tuleb teemaks vahel ikka. siis kui end liiga otsekoheselt väljendanud oled või siis kui on siiber saanud ja annad märku, et kuule tead, nüüd lugu selline, et... kummaline on siis see, et tuleb kohe ämbikaupa ja ka seda, mida kunagi mõelnud ka pole. samas ongi inimesed ja nende reaktsioonid erinevad. maailmade eri palged, kas pole, kuid iga kord jahmatamapanev.
VastaKustutaMa endiselt arvan, et selle läbielatud emotsionaalse vere inimestele kandikul toomine on vajalik. Need on need teemad, olud, mõtted, tunded jne, millest nn avalikult ei räägita või siis heaks tooniks ei peeta, kuid mida kõik ühel või teisel moel tunnevad. Muidu on kõik nii ninnu-nännu ja tore ja vahva, kuid teki alla minnes või pika laua taha jõudes ja mõned pitsid hiljem kuuled ja näed asju, mille olemasolust uduaimugi arvata polnud. pealegi see osa, mis tekstina jagamiseks on esitatud, see ei tee enan haige, see on läbi- ja üleelatud. minu puhul vähemalt, kuid maalati neid mõtteid, olusid või tundeid läbikirjutades leian midagi uut. midagi, mida ennem pole märganud või siis milleks veel valmis pole olnud.
mõne kommentaatoriga on jah nii, et pole näinud ega otsekõnes sõnagi vahetanud, kuid tunne on, et on kuidagi nn oma. ja pole ju vahet, kas ollakse füüsilises ruumis või mitte. oluline on see, et keegi mõistab, näeb ja tunnetab...
Mul on tunne, et suur hulk neist "haavade laialilaotajatest" laotavad need esiteks laiale igaühele, kes vähegi kuulata viitsib, ja teiseks on nad selles kurtja identiteedis nii sügavalt kinni, et kui keegi teine neile midagi kurta tahab, on nad konkreetselt üllatunud, sest sellisel asjal pole nende maailmas kohta. Ja tegelikult pole neil kellegagi lähedast suhet, tahavad lihtsalt, et keegi vahepeal pai teeks ja peale puhkus, kusjuures selle kellegi isik pole eriti oluline, et siis rõõmsalt samas ämbris edasi kolistada/veritseda.
VastaKustutaMa ütleks, et kui pessimistlik-realistlikult vaatan, siis nii ta näib olevat jah. See krdi ...
VastaKustutaAga vahel olen ikkagi aptimistlik-pasitivistlik ka ja loodan, et kui juba tullakse haavu näitama, ma ikka olen kõnealusele eriline.
Sest no tullakse ju siis ka, kui olen, ning päriselt ongi sõber ja siis meid seobki veri ju! Noh, ning kuna mul on nüüd seda ladisevat verd endast purskunud kõvasti, on mõni ikka selle abil ka minu külge ja mina tema külge kinni jäänud.
Jah.
VastaKustutaAga pärast on selline..."kurat, oleks võinud ikkagi omale hoida"- tunne sellel mitteelukutselisel haavaliputajal niikuinii. See vist ongi erinevus proffide (kes muudavad kuulajad lõpuks kalgiks) ja amatööride (kes kardavad proffide poolt kalestatud inimeste otsa sattuda) vaheline erinevus.
Mul jäi praegu paisid natuke üle, jätan siia, ärge hukka laske...
Ei lase, ära karda =)
VastaKustutaAga selle kurtmise-sidumise vahekord ja kellele mida ja ... Noh, tegelt ikka ei ole "ah, need kurtjad!" ja siis need teised. Sest ausalt, ikka päris paljud kurdavad ainult siis, kui ongi jama. Et mitte öelda - ma neid, kes lihtsalt armastavad kurta, ei olegi endale lähedale korjanud tegelt.
Ma nii odava liimi peale ei lähe, vähe komplitseeritumat on tarvis. Nt. selliseid, kes külla kurdavad, aga väga valitud seltskonnale ja siis mõtlen pärast, et nää, olen Äravalitu!
Kugii tegelt valiti mind ära aint selleks, et hea turvaline kurtmas käia, edasi ka ei räägi.