Edevuse katk vol. midagi palju

DISCLAIMER: Kui te ei taha, et ma millestki või kellestki otseselt teidpuudutavast kirjutan, lihtsalt öelge.
Eks? Mu oma delikaatsus on nagu ta on.

Käisin raamatukogus (mis on koolimajaga ühes hoones) ja selline tüdruk tuli vastu kui kõrvaloleval pildil.
Aint vähem meiki ja nii noor ja elus ja päris. Need kulmud! OOOO!
Huvitav, kas ta elu on murdosa võrragi parem, kui ta nii ilus on?

Jäin mõtlema. Kuna ise olen enda jaoks ikka arusaamatu mõistatus, mõtlesin, kui palju muidu tean ilusaid naisi, kes ei paista oma ilust eriti kasu saavat.
Õige jah, mul on kaks tädi.
Ma ei saa neist pilte panna, sest esiteks olen delikaatne, aga teiseks ega mul neid eriti palju olegi. Kindlasti mitte parimaid. Te peate lihtsalt uskuma (või mitte uskuma), et nad on sitaks, uskumatult, loogikavabalt ilusad.
Üks on juba märgatavalt üle 60 ja teine saab varsti 60. Seda esimest nägin umbes aasta eest mais mikrotekstastes ja maikas ja saate aru - ta ei näinud neis üldse välja hale või vale, vaid nagu 20 aastat noorem hästi säilinud naine. Oi, reitel oli natuke lõtvust märgata?!
Mhmh, need nägid ikkagi välja paremad kui enamikul 40-aastastel.
Ja lisaks on tal raidkujulikult kaunis terav nägu ning tugevalt punaseks värvitud juuksed.
Ei, tagasihoidlikkust pere selles liinis pole ja ega seda minulegi eriti jagunud pole.

Noorem tädi on VÄHEMALT sama ilus. Mul on raskusi ilu sel moel järjekorda panemisega, et keski on rohkem ilus kui keski teine, aga kui mõni lahterdaja kampa kipuks, vbla ta leiaks, et noorem tädi on veel kaunim.
Kui tolle noorema tädi töökohal tähistati ta 50 juubelit, uuem töökaaslane, kes õiget vanust ei teadnud, soovis siis head 40 eluaastat. Kui talle öeldi, et eieiei, 40 küll see õige arv pole, vajus töökaaslane näost ära ning vabandas, et 30, muidugi, ei näe tädi vana välja, ei näe, lihtsalt kuidagi enesekindla hoiaku ja tema pikema tööaja järgi arvas ta, et ...
Sama säravblondiks värvitud kui teine tädi säravpunaseks.
Rõhutan, nad kumbki ei näe lihtsalt noored välja. Nad näivad noored JA ilusad.

Ja mis te arvate, et nad kumbki triivivad pikas kaunis meessuhtes, perekonnaõnn õitseb ümberringi? Või vähemalt, et neil on iga kuu uus kavaler ning hinges särin ja vaimustus, lakkamatu rõõm oma sädeleva armuelu üle?

Kui nii võtta, on mu võimetus mingeid suhteid sõlmida, pidamisest rääkimata, täiesti perekondlikult põhjendatud ajalooga. Me olemegi sellised. Nagu päkapikunaised Tolkienil. Meile lihtsalt ei sobi väga keegi, kedagi on-kah ka ei taha ja nii ta läheb.
Mu ema on teisest puust kui need isapoolsed tädid, aga selgelt ma ei ole talt üle võtnud, kuidas suhetes olla. On mingi värk - mingi värk, mis minus ei tööta, ilmselt mu tädides ka mitte, aga üldiselt see on normaalsus, mida nagu eeldatakse.
Selle üks ilming on armukadedus. Ma siiamaani ei saa aru, mis see on ja miks see on.

Sellest veel saan, et kui mult midagi ära võetakse, mis seni mulle kuulus, on nõme. Aga kui MINULT midagi ära ei võeta, miks mind peaks häirima, et kellelegi teisele antakse?
Ma ei saa ka aru, miks peaks armukadeduse suunal häiruma sellest, et mehele meeldibki mingi teine naine rohkem kui mina? Minu jaoks on see "Tadaa, ma arvasin, et olen sulle eriline, aga ilmselt siis mitte, kurb küll" ja kõik.
Kui Rongimehega oli see kohutav-kohutav suvi ametliku lahkumineku järel, mil mina ise ütlesin talle (mitte et ta ka vastu oleks vaielnud), et nii ei toimi, läheme tagasi veebruari, ta järjest proovis erinevaid naisi ja andis mulle lähiülevaate, kuidas tal just nendega edeneb parasjagu. Kusjuures mul ei olnud mingit probleemi sellega, et see naine või too naine, kohtamine ja kuidas läks, minus polnud vähimatki vaenu nende teiste naiste vastu - ma lihtsalt ei saanud üle sellest, et mees minust niigi palju ei hooli, et natukenegi katte all pidada oma uusi armuasju. Ma isegi ütlesin talle (ja mitte üks kord) et selle jälgimine, kuidas ta teiste sabas jookseb, on VALUS.
Ja valus oligi just seepärast, kuidas ta ju teadis, et ma näen (kõige jubedam see kord, kus ma füüsiliselt nägingi seda pealt paar päeva järjest), ja mitte mingit pidurdust see temas kaasa ei toonud. Mis mõttes ma mitte midagi ei tähenda talle?! Kuidas siis nii, et 3 ja pool aastat sõprust selja taga - ja no absoluutselt mind ei hoita?! Eriti püsib meeles üks kord, kui ma talle loengu pidasin, et no on ikka päris julm ja alatu mult tema ego toitmist tahta - sest ta kurtis mulle, kuidas ta pole ikka kindel, et ta naistele natukenegi meeldib. Alltekst oli: "Oh, taam, mul on ikka suur ebakindlus enda suhtes, ütle, et ma olen ilus ja ahvatlev!"
Ma ei saanud toona üldse aru, et empaatia olin täiesti tuimalt talle külge mõelnud, tegelikult seda polnud ja pole. Ta lihtsalt ei adunud teisi, näiteks mind. Jaa, nüüd võin küll naerda selle kõige peale - KUI loll ma ikka olin! Nii üldse ei saanud aru! - aga toona oli väga raske.
Väga.

Nojah, samas - võibolla ma oleksin hakanud takka üles lööma kõvasti varem, kui armukadedust oleksin tundnud. Aga no minus lihtsalt pole seda.
Keegi teine on mehele eriline, erilisem kui mina (minu jaoks TÄIESTI wtf oli see, kuidas Rongimees pärast minust loobumist ajas taga ka phmt esimest korda nähtud naist - nagu misMÕTTES talle läheb ka esmakordselt nähtud tisside ja vagiinaga olevus rohkem korda kui mina?!?!) - no head tervist siis!
Leevikesega näiteks läks nii - ma ei tundnud, et talle eriline oleksin isegi ilma, et ta ühtegi teist naist oleks vaadanudki. Ta ei kohelnud mind erilisena, lihtsalt nii "nagu naist kohtlen". Mis tähendas, et ka minu huvi kukkus ja kukkus ja oli viimaks 0.
Mida ma aga ei suutnud ega suutnud mõista, mis mind viimaks Rongini viis ja lasi verel suvi otsa ümberringi ladiseda, oli, et ma ei olnud eales, ma ei olnudKI Rongimehele eriline
Arvasin nimelt, et olin. Arvasin, et hea küll, meie armuasjadest asja ei saanud, aga ma olen ju ikka eriline, eks? Parim sõber? Faking 3 ja pool aastat?! Faking "ma ei saa sellest kellelegi teisele rääkida, ainult sulle"?! Faking ülitäpne äratunnetamine, kui võrgupäevikupostides temast vaikisin (ehk rääkisin nii ümbernurga, et keegi peale ta enda ei taibanud, kellest jutt) ja siis ta küsis üle, et kas see on temast?! Arvasin, et ju ta siis mõtleb must palju, kui mind nii tapselt adub!
Ja alles nüüd, viimasel juba rohkem kui poolaastal taipan, et aaaaaaaaaa! Kui ta mõtles alati ainult endast, rääkis ainult endast ja keegi teine lihtsalt ei viitsinud teda nii palju kuulata kui mina, on kõik täiesti loogiline. Muidugi ta siis nägi ka ennast iga vihje taga!
Nojah.
Talle ongi eriline ainult ta ise. Oma naine on keegi, kes on soe, kellega seksida ja siis aitab nõusid pesta vms.

Aga siis selle, kellele MINA oleksin eriline (mitte ainult tema ise, aitäh) ja kes mulle ka oleks, leidmine?

Eeee ... mitte et see minul (või mu tädidel, kui juba jutuks tuli) väga hästi edeneks.
Tegelikult ma muidugi oma tädide hingesoppe ega juhukallimaid ei tea-ei tunne. Aga no kui mingi armsam ongi, ent perekondlikele sündmustele meest kaasa ei tooda, ütleb seegi ju midagi, eks ole?
Ja oleks siis nii, et mu tädid või mina poleks lisaks ilule ka muidu lahedad! Suusakoondis. Langevarjuhüpped. Matkamine. Mägironimine. Hea söögitegemine. Raamatud. Siilipea ja põnevad lood. Eredad kogemused. Hea juttu ajada.
Nad on kuramuse vaimustavad!

Millega seoses olen sunnitud võtma kaalumisele tõsiasja, et ei ilu, ei lahedus, ei seksuaalne innukus (seda ma tädide kohta ei tea, ainult enese =P Noh, vanal minul oli sellega VÄGA hästi) ega isegi kiindumusvõime ole need asjad, mis Suhte Sõlmimisel annaksid otsustavaid plusspunkte.
Hoopis valmidus ise suhtesse astuda on otsustav.
Ja sellega on meil kõigil kehvasti.
Mulle peab mees ikka SITAKS meeldima, et temaga suhet alustada tahta. Tohutult. Ja siis pean mina temale SITAKS meeldima, et seda suhet ka kestmas peaksin. Kui tunnet ei ole, et ma olen talle maailmaeriline, tekib minus hoopis õudus, et pärismind ei olegi talle olemas. Lõpetan asja ruttu.
Krt, Rongimehegagi olin MINA see, kes ütles, et ei, nii ei lähe.

Et terve suhe saabki olla inimeste vahel, kes üksteist ei VAJA?! Mul on tunne, et nad ei ole seda teooriat luues asju korralikult läbi mõelnud või siis on nende arusaamine sellest, mida vajadus võiks tähendada, väga teistsugune kui mul. Sest selliseid nagu mina, väga palju pole. Selliseid, kes tõesti ei sõlmi ega tahagi suhteid, kui kahepoolset väga suurt huvi ei teki.
Enamik inimesi on suhtes. Ja kuna ma olen kõrvalt näinud, kuidas neid suhteid sõlmitakse, näen, kuidas konkreetselt inimesed ongi kellegagi paaris, sest ei taha olla ilma kallimata. Ajapikku see võib isegi õnnelik ja hea suhe neil olla. Lihtsalt mitte suhe, mis sõlmitakse pinnalt "oleme meeletult armunud", vaid pinnalt "sa oled kena, vastassoost, sobib küll".
Seda, et mina ei taha suhet kui sellist, mulle peab inimene VÄGA meeldima, et paarolemist üldse oletuslikultki plaani võtta - vat seda ma teiste puhul enamasti ei näe.

See ilmselt ongi mu puue. Perekondlik, tädidel on ilmselt samamoodi, nii ereilusad ja lahedad ja üksikud, kui nad on.
Me sõlmime suhteid ainult nendega, kellega tõesti klapime. Mitte "vaatame, äkki hakkab klappima". Ainult verinoorena, kui sotsiaalne norm ütles, et PEAB kallimaid pidama ja soovitavalt ka abielluma, saime midagi suhteSARNASTKI rajatud.

Ja oleme üksi. Meis on ilmselt midagi puudu - mis enamikus inimestes olemas on. Aga see ei ole see, et me vajame teisi liiga palju.
Just vastupidine, kui nüüd konkreetseks minna.
Mitte mingi valemiga ei usu ma, et mu tädidele peale lahutusi ja lahkuminekuid pole ettepanekuid tehtud. Minule on, mitte vähe. Aga ma lihtsalt ei lähe põlema, kui see inimene ise ei sütita. Et tema tahab mind, peaks nagu hõõgust tekitavalt mõjuma?
Ei. Üldse ei mõju.

Kui tema tahab mind, sest ta tunneb mind hästi ja ma tekitan temas iha ja elevust sellega seoses, kui põnev ja lahe olen ning ta ise on samas ka nägus ja lahe - siis me vbla räägime. RÄÄGIME. Kindel pole ikka miski. Aga et ma olen ilus, naissoost ja mitte päris loll, teeme pere?
Et teine näeb minust faking fotot ja arvab, et noh, jutt on mul küll natuke mööda, aga nii kena, võiks proovida "tere!" öelda?
Mind. Ei. Huvita!
Ma ei ole mingi krdi pilt seinal! Ma olen inimene! Näe mind!