Küsimus notsule:
Keedan puljongit.
Mul vahel tuleb sihuke uid.
Ja iga kord, kui keedan (kusjuures vahel KOORIN vahu ära), mõtlen, MILLEKS see vahuriisumine.
Et leem jääks selge?
Mul on leeme selgus (ja üldse toidu välimus) niiiiiiiiiiiiiiiiiiii pohh, kui olla saab. Kui maitseb hea ja on hea tekstuuriga, mul ei ole mitte mingeid reservatsioone ükskõik millise välimuse suhtes.
Aga no tõesti. Vahu riisumine liha keetes on nii üldlevinud, et ma ei suuda uskuda, et eesmärk on "toidu veidi ilusam välimus".
Ja kuna notsu on mitu korda rääkinud sellest, kuidas tema ei viitsi vahtu riisuda, aga õnneks on tal A., kes selle ära teeb, selgita, palun, MIKS seda vahtu vaja on riisuda?
Mina ei saa aru. Olen keetnud vahtu riisudes ja vahtu riisumata liha ja konte ja mitte mingit maitsevahet ei tuvasta.
Miks seda tehakse?
Sest traditsioonid? Sest "selge leem on nagu päris kokad teeks"? Sest keegi on kunagi MINGI maitsevahe tuvastanud? Sest saab?
Sest kui elu on raske, on ta rohkem "nagu päris"?
Krt, kust saaks elu, mis ei ole raske ja tunduks tore?!
VÕIKS ju kuidagi saada!
Ülejäänud loba
Varrakust öeldi mu pärimise peale, et nad veel loevad, aga vähemalt on mul kokku lepitud, kes kampsuni võtab, saapad (võrgupäevikus neist ei rääkinud, aga fb jälgijad teavad) said juustukoogi vastu vahetatud ja phmt on ses osas hea.
Lihtsalt aeg kulub ja ma TÕESTI tahaksin ise ka korterilaenu sissemaksuks panustada.
Mitte et "minaminamina ise ka ju!", vaid muidu pole lootustki kokku saada.
Kogu laenusaamise-värgi (nad mulle üksi ei anna, see on juba ette selge, sest mu igakuine sissetulek ei kanna välja) olen nagunii ajus "ma tegelen sellega hiljem!"-pealkirja alla lükanud.
Varrak VÕIKS ju tahta?
Mitte ainult raha pärast, vaid mul on au ja kuulsust ka kuidagi vähem, kui plaaninuksin.
Vahel ma mõtlen, et seal on mingi point - mingi eluõppetund - et mul ei ole paarissuhet, et ma ei saa bioloogilist last (adopteerimine on järgmine plaan) ja et ma VÕIKSIN kuidagi selgeks õppida, et nii on ka hea.
Et inimesed elavad ka nii hästi. Kas ma elan siis halvasti v? On ju tore.
Ja ma peaaegu juba olen "nojah, mhmh, nojah" - ja siis tuleb alati ikka idee, et no ju mu hea meessuhe tuleb, kui olen 57, 67, 93 või midagi. Ehk ma IKKAGI usun, et kunagi see tuleb, vaja ainult piisavalt kaua elada. Kui ma olen 106 ja suren ära, kas ma olen siis nördinud ja jätkuvas hämmelduses, et krt, NII KAUA elatud ja no ei näkanud ikka?! Kus on see fataalne viga? Ei saa ju olla, et 106 aastat ei vedanud?
Aga sul oli ju Poeglapse isa, ah, väga väga naine? 2 ja pool aastat armumisega suhet? Kas see polnud siis midagi, et väidad, et 106 aastat suhtetut elu??? Isegi Tütarlapse isaga tuli kaks ja pool aastat täis, kuigi seal oli armumine selline ... "tasapisi kasvas armastus"-laadi.
Ehk siis: minu armuelu on ära elatud vast?
Miks mul sellega nii keeruline leppida on, miks mulle tundub see hale ja ebapiisav? Raamatutes on aina naisi, kel on elus olnud üks suur armastus, näiteks meremees või jäi ta sõtta, ja siis need naised on uhked ja väärikad ja südantpidi selle kadunu küljes kinni.
Noojah.
Aga mulle ei tundu selline "tolle teema jätan välja, oli kaunis, aga otsa sai" elu kuidagi kõlblik. Mulle tundub see puudulik.
Ja JUST SELLEPÄRAST mõtlen, et ilmselt ma ei leiagi meessuhet. Sest Murphy.
Sest Murphy toimib.
Minu peamine usk esoteerikasse on usk Murphy toimimisse.
Puljongile tekkiv vaht on kalgenduv valk. Nt veri jms. Ja ära korjatakse seepärast, et maitse oleks puhtam ja puljong selgem. Kui Sa vahet ei tunne, siis söö rõõmuga. Mürgine see pole :)
VastaKustutaMina keedan puljongeid vahetpidamata, juba aastaid, olles puljongikeetmises, tunnistan tagasihoidlikkuseta, väga asjatundlik. Ma (me) oleme puljongisõltlased. Mulle meeldib kanapuljong, mehele veisekondipuljong. Ja vahuriisumine, minu puhul see on põhjustest “et elu oleks raske” ja “nagu päris kokad teeks” sama kaugel kui Kuu Maast. Mulle lihtsalt MEELDIB selge leem. Toidu välimus on minu jaoks VÄGA oluline. Ma riisun vahtu, sest TAHAN riisuda =)
VastaKustutaEsiteks, ma olen kuulnud, et kui lahtiselt heljuv valgupudi sisse jätta, siis säilib halvemini ja kuna meil on supp selline toit, mida me sööme mitu päeva järjest, siis ei taha sellega riskida.
VastaKustutaTeiseks on õrn lootus, et vahuriibumisega saab ka osa pinnale tõusvat rasva ära korjatud (kuigi see toimib veel paremini lihtsalt ajaga - kui puljong valmis keeta ja jahtuma jätta, siis tuleb rasv vabatahtlikult klompidena pinnale ja teda saab lihtsalt ära korjata, ilma suurema võimlemiseta) no ja rasv, mis õhuga kokku puutub, rääsub üsna kiiresti kibedaks.
Aga oleneb menetlusest. Mõne supi jaoks ma ei tee üldse enne puljongit valmis, vaid alustan hoopis mitme koostisosa praadimisest sealsamas poti põhjas. Sel juhul ei riibu ma midagi: osalt seepärast, et siis ei olegi seda lahtist valgupudi nii palju, osalt seepärast, et siis teen ma tavaliselt tomatiga paksu suppi ja siis on esteetilisest küljest nagunii hoopis teine pilt ja säilivuse koha pealt toimib hapu tomat jälle säilitusainena.
Või noh. Mina, eks ole, ei riibugi midagi, selle jaoks on A.; tema arust on see kerge ja esteet on ta nagunii, ma usun, et ta lihtsalt keelduks kahtlaselt sogast suppi söömast, sest ta on üldse eluaeg närb sööja olnud ja on päris palju asju, mis ajavad tal selle vähesegi isu ära, mis tal on. Pmst ta sööb suurem osa ajast lihtsalt teadmisest, et peab sööma. No ja siis on ka loogiline, et söök peab tal välja nägema nii, nagu raamatus pildi peal.
Pmst on tal söömisega nagu mul magamisega. See, kuidas mina mõrvarliku isuga söögi kallale sööstan, on talle sama mõistetamatu nagu mulle see, et ta lihtsalt läheb voodisse ja jääb magama, ja vähe sellest, tal on enne magamaminekut lausa magamamineku isu. mismõttes nagu.
Lisan, et vanasti oli säilivuse argument veel olulisem, sest külmutamine ei olnud suurem osa aastast võimalik, aga puljongit oli mõistlik suurem hulk tagavaraks teha (sest selle keetmine võtab aega, olenemata kogusest - kaua sellepärast, et mida kauem aega tasakesi keeta, seda rohkem neid ekstraktiivaineid, mille pärast üldse puljongit mõtet keeta on, sinna sisse jõuab).
VastaKustutaA toidutegemise enda nauditavuse aspektist meeldib mulle vahel teha just mingeid keerulisi nüansikaid menetlusi, mis eeldavad palju käsitööd. Ise majoneesi teha näiteks. Keeksitainast tehes keeldun (sulatamata) võid ja suhkrut mikseriga vahtu ajamast, sest kui ma seda käsitsi puulusikaga (kodus küll toeka puust võinoaga) teha ei saa, ei tunne ma koogitainaga piisavalt intiimset sidet. Olen ka teinud sellist koore-juustukastet, mida pidi pikalt kuumutama, laskmata ometi keema minna, pidevalt segades. Ühesõnaga, selliseid asju tehakse ka tegemise naudingu pärast.
VastaKustutaOih, puljongi-küsimus oli ju tegelikult Notsule mõeldud, ja mina lendasin kutsumata peale. Vabandan. Aga noh, mul on puljongi vastu tugevad tunded. Kusjuures lahendan puljongi liigse rasvasuse probleemi ka just niimoodi, et riisun rasva pealt, kui supp on jahtunud. Kõige lihtsam on seda teha viisil, et paned üheks ööks külmikusse ja hommikul korjad rasva. Ja ma muide just täna tegin koore-juustukastet! Lillkapsavormi peale valamiseks.
VastaKustutaEks ta ole. VVN, su kulinaariaküsimusele oli kerge vastata, aga “muud loba” kommenteerida raske. Ses mõttes, et armuelu-alase nõu andmine on alati libe tee, isegi kui see nõu on kogemustepõhine. Aga ühte ma ütlen küll. Neljakümneselt on ikka vääääga ennatlik ust lukku keerata ja võtit põõsasse visata, olgu Murphy või mis iganes. Mäletad, Murca juures oli just hiljuti juttu, et hästiminemise võimalus on sama suur kui halvastiminemise?
mmm... teisalt, otsus "suhtevärgi peale ei saa loota, tuleb leida muu õnnealus" ei pruugi olla halb lähtekoht ka suhetele. Näiteks sellepärast, et siis on väiksem risk troppide otsa maanduda. Vähendab nn desperiiti ("mul ei ole suhet, appi, ma pean selle kuskilt leidma!").
VastaKustutaÜhesõnaga, see ei tähenda tglt mingit lõplikku mahamatmist ja võtme äraviskamist. Lihtsalt kuidagi on ju ka siis ennast hästi tunda vaja, kui ei ole suhet, oma heaolu ei saa suhte leidmiseni ootele panna.
Notsu, ma olen 100% nõus: „oma heaolu ei saa suhte leidmiseni ootele panna.” Ja Murphy mu meelest hakkabki siis eriti hästi toimima, kui tekib see “appi, ma pean suhte/parema töökoha/mustad 1,5 cm kontsaga kingad/jne jne/ leidma” meeleolu.
VastaKustutaMu võtme-kommentaar põhines lihtsalt sellel, et jutt käis siin konkreetselt suhteteemal, polnud sugugi mõeldud pingutatult positiivse “elu algab 40selt” hüüatusena =)
No selgelt ma ei mõtle ju, et see ongi õnn jms.
VastaKustutaKammaan, lihtsalt suhte saaks ja saanuks ma ammmmmmmmmmmmu. Aga kuna ma tahtsin suhet, mis oleks hea, siis ei saanud.
Ja ikka ei saanud.
Ja ikka.
Lihtsalt ma (päriselt noorena) olin NIIIIIIIIIIIIIIII veendunud, et mul tuleb palju suhteid, et ma armastan oma sadat meest, ja ma siiamaani olen veendunud, et MINA olen suurepärane ja kingitus kui mitte kogu meessoole, siis neile, keda tahan, ju raudselt.
Elik mind toorelt HÄMMASTAB, et need, keda mina tahan, mind krooniliselt ei taha.
Ja minu hämmastus laieneb ka sinna, et ok, ma saan aru, et selleks, et mulle meeldida, peab mees mind enne tundma (ja mina teda - või peab ta RÄMEilus olema), aga kuidas, kuidas JÄLLE ja JÄLLE juhtub, et mees tunneb mind, kõiki mu oivalisusi, ja lihtsalt ei taha?!
Murphy on ainsaks seletuseks =)
Sest kui selliseid on seni kogunenud, pole ühtegi põhjust, miks neid ei võiks veel 50 aastat vaikselt ühe koguneda ja mina suhteta elada ja WTF, misMÕTTES?! Ma nõuan ju nii vähe: et ei oleks ülekaaluline, minust mitte üle 5 aasta vanem, mõtlemisvõimeline, julge ja hea. JA et tunneks mind enne, kui soolisi asju hakkab ajama.
Ei pea isegi hirmus hästi tundma, kaks lähedasemat kui "me olime ühel konverentsil" kohtumist enne ja ma juba olen rahustatud ses osas, et mis ma olen aint kena nägu ja kaks tissi sulle v???
Ja no - need on võimatult kõrged nõudmised vist. Mulle ei meeldi just paljud lähtuvalt neist, sest nendega ei klapi just paljud. Kes tahab, tahab mind kohe ja väljendab seda, kes ei taha, ei taha iial.
Või siis teisiti öeldes ma ihtsalt ei meeldi kellelegi nendest vähestest, kes mulle meeldivad ehk nii hea, kui ma olengi, inimesed (ja seega ka mehed) on lollakad ja ei näe mu oivalisust?
Või MILLES kühvel?!
Minu jaoks töötab Murphy antud teemas ka nii, et ma arvasin, et mul saab olema palju mehi, aga on hästi vähe olnud. (Või noh, 4 pikemat kui kuu aega suhet.) Ja ma ilmselt pean kogusummas ka leppima sellega, et neid JÄÄBKI vähe olema, sest ma ei haagi kellegagi nii, et isane, kes mind tahab, on samas ka isane, keda mina tahan.
JA ma olen liiga vana ja mugav, et hakata asju ajama kellegagi, keda mina ei taha, dohh.
a inimesena meeldimine ei käi ju tingimata komplektis seksuaalse tõmbega? Üks sõltub isiksuseomadustest ja väärtustest, teine on rohkem nagu feromoonide teema. Ühesõnaga, oivalisusest ei saagi kasu olla, kui konkreetsele mehele istuvad mingid teised feromoonid.
VastaKustutaMis ei tähenda, et oivalisus ei loeks - lihtsalt ma pakuks, et pigem sedapidi, et halvad isiksuseomadused võivad seksuaalset tõmmet häirida. Aga mitte sedapidi, et head omadused tõmbe puudumist asendaks.
*
Ning kui ülekaalulisus on omakorda sulle turn-off, siis see piirab valimit juba päris kõvasti; isegi üldiselt on "61 protsenti meestest vanuses 16–64 ülekaalulised", aga kuna 20 tuuris mehed on reeglina kõhnemad, siis ilmselt tuleks see protsent noori mehi statistikast välja jättes veel hullem, mis tähendab, et meie vanusegrupis on see eriti kõva piiraja.
Ma ei ütle, et sa peaks latti alla laskma, sest ega seda ei saakski - kui mingit tüüpi mehed ei eruta, siis ei eruta ja ongi kõik. See ongi lihtsalt seda, mis ta on: valimit vähendav tegur.
Apropoo, ma ei arva, et neli pikemat suhet oleks ka vähe. Või noh, see oleks ehk vähe siis, kui teha panus selgelt kvantiteedile, mitte kvaliteedile, aga sul ju ilmselgelt nii ei ole.
teoreetiliselt on küll võimalik rajada palju suhteid ka siis, kui partnerite omaduste suhtes nõudlik olla. aga see eeldab hästi paljude potentsiaalsete partneritega suhtlemist, sest on paratamatu, et kõigile sobivatele partneritele ei meeldi mingil põhjusel ise. Ma ei usu, et keegigi meeldiks seksuaalselt absoluutselt kõigile, kes talle endale meeldivad.
VastaKustutaMaitea, mul vist need feromoonid ei tööta.
VastaKustutaPole KORDAGI juhtunud, et kena mees, kes inimesena ka meeldib, oleks ebameeldiv seksuaalseks mõelda.
Phmt on mul kena ja toreda mehega ainult üks (aga see-eest fataalne) tõrjuja.
VastaKustutaTunne, et minust ei hoolita.
Ja noh. Suhtes mehega ma ei hakka asju ajama. See on ka absoluutne EI.
Ma selles mõttes rileidin, et mulle meeldib ka heas suhtes olla hulga rohkem kui üksi elada. Aga samas meeldib mulle üksi elada hulga rohkem kui keskpärases suhtes olla. Nii et suhtevõimaluse puhul iga kord mõtlen, et ei tea, kas sel on nüüd HEA hea suhte potentsiaali või niisama raiskan aega, ei viitsi enam sebida minu vanuses ja ...
VastaKustutaKusjuures mul ei ole üksi (khm, lastega) üldse halb elada ja ilmselt mind segaks mees, sest ma ei ole lihtsalt absoluutselt harjunud.
VastaKustutaAga mind lihtsalt toorelt hämmastab, kuidas sedasi läinud on.
Ma korra hästi noorena tegin seda, et mõtlesin sümpaatse mehe atraktiivseks, sellest ei saanud asja, mis ajast peale ma lubasin endale, et ei iial enam: seda, kas suhtest saab asja, nagunii ette ei tea, järelikult on eriti frustreeriv, kui ma olen veel ekstra pingutanud, et meest endale seksikaks mõelda.
VastaKustutaKui ainult oma ninast juhinduda, siis vähemalt ei ole untsuminekul üks süüdlane mu enda liiga lennukas mõttetöö. Siis võin lihtsalt õlgu kehitada ja öelda, et loodus ja sisalikuaju, mis sa ikka ära teed.
Kuna ma laias laastus olen loomu poolest just see ninast juhinduja - osa (hetero-)mehi lihtsalt ei too mulle seksikaid mõtteid pähe, ükskõik, kui toredad või ka ilusad nad on, nad nagu ei kuulu üldse sinna kategooriasse - siis on mul vähemalt nüüd võimalus anda selle grupi seest insaidinfot, et sedasorti inimestel EI ütle tõmbe puudumine midagi selle kohta, kuidas nad teise inimese iseloomu hindavad.
a huvitav ikkagi - su jaoks on mõistatus, kuidas ainult neli suhet, samas kui minu jaoks (hoolimata sellest, et mul on juba pikka aega suhe olnud) on jätkuvalt mõistatus, kuidas naistel - sh mul endal - üldse meestega suhteid õnnestub luua. Sest mehi on Eestis vähem ja kui ise ka päris suvalist ei taha, vaid on mingid kriteeriumid, siis tundub juba, et puhas statistika teeb partneri leidmise ülimalt ebatõenäoliseks.
VastaKustutailmselt on meil juba varakult olnud eri lähte-eeldused - ma olin veel 20-aastaselt veendunud, et mind ei hakka nagunii ükski mees kunagi selle pilguga vaatamagi ja ma suren süütuna, kui just kellelegi peale ei maksa, nii et asusin endale varakult õnnelikku üksielu rajama.
Mu loogika oli teistlaadi.
VastaKustutaMitte vastupidine, vaid teistlaadi.
Nimelt ei tundnud ma lapsepõlvekodus end kellelegi vajalikuna ja tähtsana, ma olin kogu aeg see valesti ja mittepiisavalthea ja mul oli halb. (Tegelikult oli mu vend, tema hindas mind päriselt, siiamaani armastab, kuigi kaugelt, aga kuna tema oli noorem ja ma hakkasin teda inimeseks pidama alles kuskil kui mina oli 14, mul ei olnud ikkagi seda "mina olen kellelegi tähtis!" tunnet.) Ja siis mu sees elas ootus, et saan täiskasvanu(ma)ks, algavad kõik head asjad, tudengipõli ja tõelised sõbrad ja hullud rõõmustamised ja spontaansed happeningid ja MUIDUGI armutakse minusse, nii et tükid taga ja inimesed vajavad mind minu enda pärast ja jee.
Ja siis üldse ei läinud nii.
Nagu ÜLDSE.
Ainus, kes armus, nii et tükid taga, olin mina.
Ehk siis mu loogika käis sedapidi, et kui öö on pime, peab päev olema valge, kui lapsena on sitt, peab täiskasvanuna olema tore. (Sest mu meelest kõigil täiskasvanutel, keda MINA teadsin, oli tore, kõigil oli minu üle võimu ja mina ei suutnud kuidagi neile meele järele olla.)
VastaKustutaJa sain täiega tünga.
Huvitav, mul see sisalikuaju on väga harva huvitatud. Elus ehk kolm kotda on juhtunud, et kohtun mehega ja KOHE tunnen sellist külgetõmmet, et tahaks katsuda. Aga minu puhul on väga selge, et seda sisalikuaju ei tasu usaldada, sest kahel juhul kolmest on need inimesed olnud vaimse diagnoosiga (kolmanda käest polnud juhust küsida) - nii et mul on tunne, et mu ajus läheb käiku mingi - imelik, järelikult huvitav, järelikult kütkestav, järelikult seksikas seos. Mis omakorda tähendab, et suhet sellele küll pole arukas luua. Üldiselt on aga nii olnud, et enne hakkan hindama meest ennast kui inimest ja siis tekib ka ligitõmme.
VastaKustutaJaa, ma tunnen sellist meest, kes rahvast täis audikas leiab ka just selle vaimsete häiretega naise, kellesse armuda.
VastaKustutaJah, tal on rõveraske old sellepärast.
Mul on sisalikuaju üsna tihti huvitatud, aga õnneks on ka muud aju olemas, nii et saab vahet teha, kas konkreetse isendiga suhelda tasub. Pmst olen ma just see, kellel tõmmet ilma feromoonideta ei tule, aga teisest küljest võib mehe halb käitumine ka meeldivale higilõhnale vee peale tõmmata. Vaja on mõlemat. Aga kui need mõlemad tingimused on täidetud, siis ilus ei pea tingimata olema, isegi minu enda ebaharilikuvõitu ilustandardite järgi mitte. Ma olen olnud täiega armunud mehesse, kes ei olnud minu arust isegi mu armunuprillidega vaadates ilus.
VastaKustutaa kas teil ei ole kunagi nii, et olete rahulikult pikemat aega tuttavad mingi mehega, kes on igati tore ja kellega on koos väga tore aega veeta, aga umbes nagu vennaga, ilma seksuaalse huvita? st kas toredast iseloomust tuleb teie jaoks tõmme automaatselt? ja kui ei tule, siis kas see sõltub puhtalt välistest asjaoludest (nt "liiga abielus" või "mina olen ise liiga abielus") või on ikkagi mängus mingi je ne sais quoi selle mehe enda küljes?
VastaKustutaNo kui mees on kole, tõmmet ei tule =)
VastaKustutaMa ei ole sellest väga rääkinud, aga mul on olnud ka teistpidi suur kiredraama, kus mina olin see üldse-mitte-kirglik pool, mees jättis maha oma naise ja kolm last, sest oli minusse nii armunud, ja mulle oli ta hea sõber.
Kusjuures tema noorpõlvepilt 30-40 kilo kergemana oli jumala kena mehe oma =P Sellisega oleks mul tõmme samuti olnud.
... viimaks ei olnud ta mulle enam sõber ka, sest ta läks "maga minuga kasvõi kord!" nõudmistega absoluutselt liiale ja ajas mu väga madalal olnud põiklati maha.
Ja ma keeldusin rohkem suhtlemast.
aa, siis on lihtsalt see vahe, et üks valib silmade, teine ninaga.
VastaKustutaaint et nagu näha, on see ninaga valik paratamatum, sest välimusega saab niivõrd-kuivõrd midagi ette võtta, aga lõhna saab ainult peita ja mitte lõpmatuseni (mulle tglt käivadki parfüümid mõnevõrra närvidele, saa sa niiviisi aru, kes päriselt hästi lõhnab).
No mulle meeldib higilõhn suht universaalselt =) Isegi enda oma =)
VastaKustutaKui inimene on puhas, higi on värske, mitte kaua seisnud, ta lõhnab oma loomulikkuses pea alati hästi.
Aint teismelistel on vahel vale lõhn juures. Mitte otse vastik, aga kuidagi ... väär =)
"hästi" oli mul ennist valesti valitud sõna - ma olen nõus, et puhta higi lõhn on üldiselt meeldiv. ütleme siis, et kõik ei lõhna seksikalt, ainult mõni.
VastaKustuta(ja sa jeerum küll, kui kuskil avalikus kohas selline seksikalt lõhnav võõras inimene vastu tuleb, katsu siis normaalselt käituda.)
aga seegi on inimeseti muidugi jube erinev. Ühes seltskonnas rääkis üks noor inimene, kuidas tema jaoks on higilõhn kui niisugune seksikas, arvatavasti seepärast, et see assotsieerub seksiolukorraga - on meelde jäänud, et "seda lõhna tuntakse selle toreda tegevuse ajal".
VastaKustutaKusjuures see võib ka minul nii olla tegelt. Sest vahepeal meeldisid mulle ka meeste parfüümid, sest noh - selle meeldiva tegevuse ajal mõni mees lõhnas mul alati nagu parfüüm ja ma üldse ei minestanud selle jälkuse peale =P
VastaKustutaMul on küll palju sõpru, kellega ma olen lihtsalt sõber. Ja minul on küll nii, et sellest, et üks meist suhtes on, mulle täiesti piisab, et ma isegi ei mõtleks sellele. Lisaks on mõned, kes on väga head sõbrad, aga ma tean, et ma ei suudaks temaga koos elada, sest sõbrana mind ei häiti, et ta näiteks targutab või natuke liiga palju joob, sest see pole minu asi - aga ma tean, et koos elada ma sellisega ei suudaks.
VastaKustutama pidasin küsimusega silmas rohkem seda, et kas on heteromehest sõpru, kes on lihtsalt sõbrad JA ühtlasi pole mingit sellist tegurit mängus, et abielus. et objektiivselt võttes pole mingit tõket ja inimene on tore, aga lihtsalt ei kuulu seksikategooriasse.
VastaKustutaSeda on mul endalgi olnud, et olen mõelnud à la "usub liiga palju mingit umbluud, et ma temaga elada suudaks", kuigi sõbrana on tore. AGA see ei tähenda, et ma ei märkaks seksuaalset tõmmet, kui see on. Siis käib see lihtsalt närvidele, nagu üldse käivad atraktiivsete inimeste tobedad omadused rohkem närvidele kui niisama sõprade-tuttavate omad. Atraktiivsus ja "kas tahan koos elada" on ainult nii palju seotud, et kui ikka üldse tõmmet ei ole, siis selles mõttes ei saa koos elada (aga nt korterikaaslasena küll).
ehk siis: pandavus, suhtekõlblikkus ja muidutoredus on vähemalt minu jaoks kolm ise asja, selleks, et hea suhe saaks, on kõiki vaja.
Jah, nõus, mõne puhul pandavust märkan küll, aga mis iganes põhjustel ei käitu selle kohaselt.
VastaKustutaa mu põhisõnum on enivei see: mul ei tähenda see, et mul kellegi peale kõvaks ei lähe, veel seda, et ma tema isikuomadustest halvasti arvaks või et ma teda ka koledaks või iseloomult suhtekõlbmatuks peaks. Ometi takistab see intiimsuhte loomist.
VastaKustutaJa ma ei usu, et ma oleks ainus selline. Mistõttu minu arust ei maksaks sellest, et toreda inimesega ei õnnestu suhet luua, teha järeldusi stiilis "ma ei ole tema arust inimesena küllalt hea".
No mul on alati natuke isekeiss olnud =)
VastaKustutaKõigil kordadel.
Aga nii väga, kui ma ka iseendaga avalik olen, teisi ma natuke ikka kaitsen ja nende eraelulisi põhjuseid ja põhjendusi paljastan vbla aaaaaastate pärast ja siis ka väga lühidalt.
Ja kui olen lubanud, et ei kirjuta plokki, ei kirjutagi.
Aga K.ga ei olnud päris nii, et ma talle seksuaalselt ei sobi ja seega ei.
Natuke keerulisem + ma pakkusin talle oi-kui-mitu korda, et väljendagu, et ma olen maailmalahe ja seletagu, miks ta mind siiski teiseks pooleks paaris ei taha - ja no tirides, kangutades ja anudes ette öeldes, mida öelda, midagi nagu viimaks tuli ka. (Ma ütlesin konkreetselt sõna-sõnalt ette: "Ütle, et asi pole sinus, vaid minus. Et mina [s.t. sina] ei taha hetkel paarissuhet kellegagi" - aga kuna ta ütles seda ainult kahel korral ja siis teisel ka
- Kuule, ma ju ÜTLESIN sulle, mida sa peaksid ütlema, ütle siis!
- Oota, mida? Ma ei mäleta, me oleme nii palju rääkinud.
- No see "Asi pole sinus, vaid minus. Ma tean, et peaksin õnnelik olema, aga mina ei taha hetkel paarissuhet kellegagi."
- Aaa, see. No nii ongi ju.
siis sellest üldse-üldse-üldse ei piisanud. Kui mulle sedasi läbi aastate muudkui ära öeldakse, ma tahan väga nunnutatud, kiidetud ja imetletud olla, et ma näeks tasakaalu moodustuvat taustal "tema on minu meelest piisavalt lahe, et minuga paar olla, mina tema meelest ei ole"))
Aga see kangutamise järel nirisev kiitus polnud enam piisav. Kui ma nii palju kangutama pean, tahan, et lõpuks oleks "kork plumpsas eest ja kõik purskas välja" ja 66 komplimenti, mitte et niriseb natu hästiütlemisi stiilis "sa oled huvitav inimene" ja mõned ilmsed asjad jäävad ikka mainimata.
Minu järeldus on, et neid siis ei nähtagi.
Nojah, head elu siis!
Elik võimalik, et ma eeldan tõesti inimestelt liiga palju empaatiat, neil pole seda kuskilt võtta.
Aga see ei ole minu probleem. See on juba nende probleem, kui nad minuga suhelda tahavad, aga mina sedasi suhelda ei taha, nagu nende sisetunne normaalseks peab.
(Jah, ma olen ikka veel diskreetne.)
VastaKustutanjah.
VastaKustutapmst on sedasorti juhtumid hoopis need, kus inimesest ei ole algusest peale suhtematerjali, vähemalt mitte sellise suhte, mis sinu silmis üheks korralikuks suhteks kvalifitseeruks (see põhjalikult hästiütlemise võimetus näiteks).
aga see ei ole ka sulle endale ilmselt enam uudis.
sirvisin üht veidi vanemat postitust ja selle kommentaare üle ja tähelepanu jäi seekord "objektiivsete kvaliteetide" peale. Ma ei tea, kas asi on selles, aga see tuletas meelde ühe teise tuttava, kellel küll on suhe, aga mitte just kõige õnnelikum, ja ka tema valis paarilise algul hästi põhjalikult ja objektiivsete kvaliteetide alusel, võimalik, et hindas neid isegi adevkaatselt. Lihtsalt osa objektiivseid kvaliteete jäi kahe silma vahele või ei olnudki neid alguses välja paista.
VastaKustutaÜhesõnaga, tundub, et õnnestumise protsent ei pruugi sedalaadi valikuga parem olla kui kõhutunde järgi paardudes.
no ja tundub, et kui kõigi inimeste kõik suhted kokku lugeda, siis on untsuläinud suhted enamuses. Mis kinnitab mu hoiakut - see, et ei tule toimivat suhet, on ootuspärane, imestusväärne on pigem see, kui ükskord õnneks läheb.