Teeme oma parima

Kell on seitse hommikul.
Andsin pojale oma migreenitableti.
Enne olin masseerinud ja masseerinud tema pead, saatnud ta kuuma duši alla, veel masseerinud ja ibukad olid muidugi juba ammu sees.
Ja siis korraga mul välgatas, et hei. Tal on ju selgesti migreen, mul ON ju selle valu vastu vahend!!!
Võttis tableti sisse, masseerisin veel ja nüüd ta magab.
Nii hea!
See, kui lähed magama, kõik on korras, ja ärkad mõne tunni pärast lömastava valu peale, on nii jube tunne. Kui õnnestub uuesti magama jääda mingi keemia abil, on õndsus.
Õndsus!
Ja et migreenitablett vbla pole päris ohutu ja hea kolmeteistkümneaastasele?
Igatahes on see parem, kui valudes vaevelda.
Ma tean.
Oo, ma tean.

Tütar on samuti jälle haige.
Lähen 5. märtsil tema kooli klassijuhataja ja õppealajuhatajaga arutama, kuidas teda aidata. Nad PÄRISELT üritavad oma parimat, sest nad ju ka näevad, kui intelligentne ja andekas ta on - ja kuna ta samas kipub kogu aeg haige olema, on tal viimase perioodi hinded pea kõik x-id.
Mina näen., et ta on enda üle koormanud. Kaks kooli ja suvevaheajal, kui võinuks puhata, töötas ta terve augusti nagu härg oma isa kohvikus Lapimaal. Aastavahetusel võttis ta muusikakoolist akadeemilise puhkuse, sest no selgelt ta ei suutnud kahes koolis enam käia.
Aga sellise süstemaatilise organismi ülekoormamise järel paar kuud natuke väiksemat koormust enam ei aita. Noh, enamikku inimesi vähemalt mitte.
Ma ei tea, mida me koolis üksteisega rääkima hakkame, aga vähemalt ühes olen ma kindel: ta ei pea "rohkem pingutama".
Kuidas ta just keskkooli läbi saab, näis. Ta on nii kuramuse intelligentne, et saab kindlasti. Õhtukool on ju ka variant. Aga veel rohkem enda ohverdamist ei tundu mulle üldse teemana.
ÜLDSE.

Hakkan "Emapiimaga" lõpule jõudma.
Oo, OO kui hea raamat - ja samas mitte valgustav, mitte sõbralik ja soe, vaid ... realistlik? Inimesed ei saa üksteisest aru, kuigi nad on head ja tahavad parimat. Inimesed teevad üksteisele haigetki samamoodi. Kohmakalt parimat püüdes.
Ja siis on need teised. Jah, ka nemad teevad oma parima ja on oma mõõdupuuga mõõtes head. Aga teevad nii hirmsaid asju!
Lisaks on raamat poeetiline ja sümboleid täis. Mis on tee minu südamesse. Pane mind mõtlema, anna mulle küsimusi, mitte alati õigeid ja ammendavaid (ptüi!) vastuseid, ja mul on nii rõõmus!

Kuigi vahel mõned vastused rõõmustavad samuti. "Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust" andis mulle vastuse, et jaa, ma VÕIN olla täpselt nii imelik, kui olen. Ja kuna ma olen otsinud lugusid, mis lubaksid seda, tõestusi omaenda usule, et jaa, ma võin, see raamat läks mulle väga hinge.
Ta andis oodatud vastuse moel, mida sain uskuda.
See on nii tähtis.
Et saaksin raamatuid _uskuda_.
Küündimatus proosas kirjutatud asju ma ei usu automaatselt. Sest kui sa ei suuda isegi ilusti ja tundlikult kirjutada, jee sa mingeid suuri tõdesid oled tunnetama võimeline! Sitasti kirjutamine = küündimatus. Mu jaoks.
Isegi heades raamatutes on veidraid asju. Näiteks saab koolidirektorist paari peatüki pärast iseenesest ja selgitusteta klassijuhataja.

"Emapiim" on hea raamat. Nii valus ja aus. Loen seda ja mõistan ja mõistan ja mõistan.
Osake minust noogutab kaasa ideele "kui oled seestpoolt katki, ei aita miski väline!" ja teine osa vaatab seda välist ja naeratab. Sest tõesti: on nii palju head ja ilusat ju samuti!
Mul ei ole: "Miks ta siis ei suuda head näha?!"
Mul on: "Ma mõistan nii hästi!"

Koer magab ja peeretab.
Kui ta oma söömisega vana kuivtoidu koti põhjakanti jõudis, sain aru, miks ta väga innukalt seda sööki ei söönud.
Kott seisis mul vannitoas. Ja erinevalt teistest suurtest kuivtoidukottidest ei olnud seesinane päris veekindel. Ehk kui me duši all käisime ja põrand vett täis valgus, imbus osa ka kotti ja ajas põhjas toidu hallitama.
Ühegi teise kotiga seda varem juhtunud ei olnud (aga seekord oli teise firma toit) ja ma ei osanud üldse karta, et sedasi minna võiks.
Aga kui ma sinna hallitanud toidu (no põhi oli käes ja polnud enam paksu kihti mittehallitanud krõbuskeid peal isoleeriks) juurde kotti nina pistsin, tõusis sealt suht vastik hais isegi minu sõõrmetele.
Siis sellepärast ta sõi vahepeal nii innuga konte ja kuivtoitu ainult näljasena!
Viskasin hallitanud toidulõpu minema ja ostsin uue puhta lõhnava kuivtoidu.
Totoro vaimustus oli tohutu. Ta sõi ja sõi ja sõi ja sõi.
Ma ka panin talle üha juurde, sest mul oli nii kahju ajast, kui ta hallitavat toitu pidi sööma.
Mis tähendab, et ta sõi nüüd nii palju, et üha kakab ja vahepeal magab ja peeretab.
Ma tänasest hakkan ta toiduhulgaga taas normi piires püsima.
Sest pidev koerapeeru hais on veidi tüütu.