Teen, mis tundub õige

Nii nunnu uni, et ma lihtsalt PEAN üles tähendama märksõnad.
Olin Shadow "Ameerika jumalatest" (välja nägin nagu sarjas, sest sealne näitleja on OIVALINE valitud) ja mul oli pisike nunnu poeg (umbes aastane).
Ja minuga taheti teha mingit rituaali ning ilmselt arvasid teised jumalad, et mind hukatakse ära vms.
Ma ise ka ajuti kahtlesin, kas see rituaalivärk ikka on hästi mu heaolu ja tervise seisukohalt.

tema olin 

Aga oli: phmt mina teadsin sellest siiski kõige rohkem, aga ma ei teadnud ETTE. Lihtsalt kui jooksvalt tuli Õige Tunne, siis oli sedasi Õige Teha.
Mis phmt tähendas, et ma tegin igasugu asju (poeg enamasti süles) ja mida mulle kõige enam meeldis ette võtta (nt just seal toas ja just seal voodis magada, just sinna vanni minna jne) oli osa rituaalist.

Teised jumalad muudkui kogunesid minu ümber ja phmt neil tilkus osadel ila verejanust kihvadelt alla.
(Kuigi osad olid mu pojast võlutud ja todistasid temaga.)
Aga kuna mina teadsin rohkem kui nemad ja kuna ma ei põgenenud ja ei üritanud kõrvale hoida, polnud neil midagi teha. Nad ARVASID, et ma olen vereohver, aga krt. Nad teadsid vähem kui ma ise!

Väga sümboolne, eks? Lame alateadvus jne =)

Pärast seda, kui koer mu üles ajas ja enne äratuskella veel uinusin (20 minutit sain magada) nägin unes, et jalutan Keila tänaval ja selle nimeks on "Poodu". Ja mõtlesin, et sellest võiks võrgupäevikusse kirjutada, mis mõttes on meil päriselus olemas Poodu tänav?! Kas see ei ole tarbetult negatiivne?!
Peale ärkamist olin: "Oh, kurat, aga Jälgimäe on vähemalt päriselt ka olemas!"

***

Och. Õhtul hakkas pea valutama. Kusjuures ma EI läinud linna raamatukogu raamatut tagasi viima ja hoopis magasin, sellal kui poeg koeraga õues käis. Aga ei miskit, ei mingit heatahtlikku loogikat, et no ei valuta, kui päev leebelt ja pingutuseta veedetud.
Ikkagiiiiiiiiiiii.
Loodetavasti tablett mõikab. Varsti.
Sest nii valus on!

Teine tablett ...
Poole tunni pärast dušš ka otsa ja ikka ei ole valu kadunud. Lihtsalt tuimem ja leebem.

Huvitav, kas asi on selles, et ootasin ikkagi natuke, et imeline kulka imeliselt teab, millise suurepärase raamatu ma kirjutasin, ja nomineerib auhinnale, aga üldse ei teinud seda?
Kusjuures ma ju TEGELIKULT tean, kuidas see auhindamine käib. Kui sul ei ole suurt toetajat žüriis, on suht lootusetu, sest ei, nad EI loe kõike läbi enne.
Ja Peeter Helmega, kes oli minu mees Havannas e. Kirjanike Liidus, ma läksin vaikides tülli. Me pole fb-s enam sõbrad ega midagi =P
Ei kahetse ka.
Mulle on maailmavaatelised teemad olulisemad kui kirjanduslik kuulsus.
Aga noh, kui sul on kirjandusringkondades keegi, kes sind aiva kiidab ja kutsub ja esile tõstab, on see (nt ka rahaliselt, aga üldiselt aitab kaasa sinu kui kirjaniku renomeele väga oluliselt) mugav.

Tol aastal, kui ma vabaauhinna nominent olin, ei olnud see mu teada Peeter Helme teene (ta oli tõlkekirjanduse komisjonis vist hoopis), vaid lihtsalt keegi, kes oli romaanivõistluse žüriis ka olnud, oli lugenud, fännas ning mind nomineeriti. Aga no Peeter Helme kutsus mind ikka kirjandusüritustele esinema jms.
Enam ei kutsu, sest ma märkisin fb-s meeldivaks postituse, mis ütles tema peatoimetaja kohalt lahkumise kohta umbes-täpselt: "We won't miss you, Hitleri pepupoiss!"
Mis vbla ei olnud kõige ilusamini öeldud, aga ma tõesti rõõmustasin, kui Helme polnud enam "Postimehe" peatoimetaja, sest minu arust ta on natsliku maailmavaate kandja (ning mitte eriti helge pea ka muidu) ja ma ei taha sellist isikut ülemaalise päevalehe peatoimetajana näha.

Nojah, aga ma ei saa süüdistada seda ühte laikimist, et kulka mind auhinnale ei nomineerinud, ning päris kindlasti ei valuta mul pea SELLE pärast.
Ma ei kahetse ju. Kunagi.
Ei, asi on muus.
Olen lihtsalt ja labaselt pettunud, et ei kulka, ei jõuluvana ega jumal näe, et tegelikult ma olen hea naine olnud ja väärin kinki täiega.
Tüüpiline minu: "Agagaga ma olen ju HEA?! Kas sellest siis ei piisa, et õnnelikuks (ja väliselt hinnatuks) saada?!?!?!"
Ja kui ma olen pettunud, hakkab mu pea valutama. Kõikvõimalikud emotsionaalsed pinged => peavalu. Palju inimesi või valed inimesed suurendavad valuohtu, igast muud väsitavad tegurid ka - aga emotsioonid on peamine vallandaja.

Okei, kirjutasin välja.
Veidi parem on olla nüüd.