Pisiasjad

Pisikesed, aga rõõmutoovad.
Bukahoolik arvas.
Special k arvas.

Varrakust pole ikka mingit arvamust.
Reedel küsin viisakalt, et ähm, kulge, vabandage, kas te midagi ütleks ka, ma ju pabistan veits. Oma lapsed!
Lastest rääkides olen mitu tundi kedranud peas läbi kõigi lähisõprade-lähemate tuttavate lapsi ja majanduslikku olukorda (sest inimesed, kel on raha laialt, ei ole üldse sel moel rahul tasuta asjaga kui need, kel pole), sest sain taaskord Hiinast tellides tünga.

Tellisin sihukese kampsuni.

Ja see on konkreetselt nii lühike ja lühikeste varrukatega, et ma pean ta ära andma mitte lihtsalt lühemale naisele, vaid lapsele. Umbes 155 cm kasvu oleks hea. Veel parem 150.

Kusjuures ma VAATASIN käiste pikkust ja üldpikkust ja no - tundus, et natu napp asja jaoks, mis peaks olema nii suur, et sinna sisse annab mõnusalt pugeda.
Aga no NATUKE napp.
Mõtsin, et no on natuke vähem suur siis, pole hullu.
Mitte et varrukad ei ulatu hästi randmeteni.

Aga (miks ma ikka veel tellin sealt siiski) enamik tooteid on õige suurusega, mõnusad ja kvaliteetsed ning VALIK ON NII LAI.
Peaaegu ongi nii, et kui sa suudad seda ette kujutada, siis hiinlased toodavad üsna täpselt sihukest asja.
Odavalt.
Nii et mõningased eksitused suuruste osas ei väära mind teelt.

Alis on ju palju poode. Ma lihtsalt pean rohkem vaatama, et telliksin sealt, kust juba hea asja sain, ja EI telliks sealt, kust väikesed tulevad.

Tegelt on hea olla. Jah, väsinud. Jah, midagi ei taha teha. Jah, jalad valutavad ja valuvaigistav masin tiksub.

Aga tarvitseb mul ainult mõelda (umbes iga kümne minuti tagant tuleb meelde), et ma ei peagi, võin vabalt olla ja mitte midagi teha, kui jälle hakkabki hea.
Mõõõ-nus.
Miski ei lähe paremaks, kui selle üle muretseda. Läheb nagu läheb ja hetkel on hea.

Muide: sööge, mida tahate, onju?
Ma ikka vahel mõtlen, et krt, ma lähen nii paksuks ju sedasi ... ja samas: mul oli täna kommiisu. Konkreetselt. Nii et otsisin üles ühe arvukatest Saladuslikest, mis mööda korterit ära peidetud.
Mitte suvalise, vaid oma lemmikkommid. Kalevi "Tiramisu mandel".
Sõin.
Nii hea!
Sõin ära täpselt 4 tükki. Või no üks on suus, lasen kattel aeglaselt sulada, enne kui mandli ära närin ja alla neelan. 
Siis rohkem enam ei tahtnud. Panin paki kappi ära.
Viimasel ajal ei taha enam suitsu ka eriti. Keha on vist taas natuke stressi vähem tundev ja pole vaja maandada? Või on suitsetamine muutunud nii tuimaks tegevuseks, et ei ole enam "kuradile kõik, mind ei huvita, võtan aja maha ja teen suitsu" ja see lihtsalt ei maanda enam eriti midagi? Ergo pole tarvis seda teha keha arust?