Ahhaa!

Enesevaatlus läbi uue "kui mu hormoonid viimaks ärkavad, mis on teistmoodi" prisma on täis üllatusi.
Ajus tekib punktide vahele jooni ja välja ei tule arusaamatu sigrimigri "inimesed on arusaamatud", vaid mõttekas pilt. 

Pesin täna poja toas akna. Ja siis, kui aken juba puhas, vaatasin, et oih. Uks on ju ka jumala must!
Pesin ukse ka ära, sest see oli nii kerge. Akent pesta ja ust pesta oli nii kerge! Mul on nii palju rohkem lusikaid! Mitte ammendamatult, aga NII PALJU ROHKEM.
Aga tegelikult on otseselt hämmastav hoopis, et nüüd ma nägin, et uks on must. 

See ei olnud natuke must, paari plekiga. Lingi ümbert oli mõlemal pool rohkem hall ja pruun kui valge, ukse peal mõlemil poolel mingeid kollaseid, halle ja pruune niresid (multinektar, piimaga kohv, piimata kohv ilmselt, aga täiesti võimalik ka, et mõni karriga kaste, karrita kaste, supivedelik, mis aja jooksul tolmu külge võtnud, vms), kõvasti näpujälgi, mingid pritsmed ... Puhtaks läks kergesti, ei pidanud rügama ja higistama, ent mind lõi pahviks, et ma ESIMEST KORDA NÄGIN, et uks on must. 
Mitte et ma varem nägin, aga ei hoolinud, nii väike mure ju, mis uks kukub eest ära seepärast või midagi?!
Ei, ma EI NÄINUD. Ei märganud. Tähelepanu ei ulatunud nii kaugele, et ukse välimus üldse mulle ajju jõudnuks. 

Ehk siis ahhaa! Selline side on koristamise ja depressiivse aju vahel! On, eksole, tavateadmine, et depressiivikud ei korista, sest nad ei suuda, sest neile on sageli voodist välja ronimine ka koormus jne. 
Aga asi võib olla ka selles, et taju on teistsugune. Nad (me) lihtsalt ei märkagi väga, mustus ja segadus ei jõua teadvussegi, kui asi püsti kohutav pole.
Ning kui on püsti kohutav, tundub selle koristamine nii suure tööna, et ei taha ette võtta.  

Lisaks kinkis üks mulle kontserdipileti, teine tegi "Hüljatud tüdrukust" (mu luuletus) laulu, kolmas ja neljas kirjutasid Goodreadsi "Kuigi sa proovid olla hea" kohta hästi, ja lisaks ilmus mu malbe pornofanfic ja toimetaja arvustas seda kohe samas numbris ka positiivselt. 

Tegelikult juhtub sääraseid asju stabiilselt, kuigi vbla mitte nii kobaras koos. Ja ma rõõmustan samuti, ent mitte sedasi intensiivselt: "Oh, elu on nii põnev ja kaunis!" vaid peab-ju-rõõmus-olema-seepärast: "Polegi täiesti vastik see elu ... kuigi on täiesti masendav, kuidas inimesed on nii head mu vastu ja mul on IKKA üpris halb olla".

Asja kahekümne neljas külg on, et selgelt vähemalt minu antidepressandid SELLE vastu ei aita, kuidas elu on ... elutu. Jah, nad võtavad maha valu ja talumatuse tunde ja ilmselt ergutavad rõõmu, aga nii mõnus magada, kui viimastel päevadel, ei ole juba kaua olnud, nii hea lihtsalt füüsiliselt pikali olla, kõik on lihtsalt palju ilusam, elusam ja tajutavam kui muidu.
Seepärast ma arvasingi, et bipolaarne (kes on viimase seitsme aasta sees saabunud lugejad ja ei tea: ma arvasin jumala tükk aega, et olen bipolaarne). Kui hormoonid vahepeal tööle hakkavad on nii palju parem tunne kui muidu, et ma ei osanud seda muud moodi mõtestada kui maaniana kirjeldades - kuigi kuna ma ei teinud kunagi mingeid halbusi endale, ei kulutanud üle oma võimete, ei ajanud paljusõnaliselt segast juttu, arutasin endamisi ka, kuidas tegelikult ei ilmne mul mingeid maanilisuse halbu märke, ainult head - tõusnud meeleolu, aktiivsus, algatusvõime. Nii et miks ma peaksin maaniat mitte tahtma? 

Aga ma arvasin ikka, et see on haigus. Mitte et see on periood, kus mu haigus taandub, dohh. 

Mitte et nüüd teaksin, kuidas edaspidi paremini elada oma uute "kuidas mu emotsioonid töötavad" ideede valguses. Ma ju seni puhtinstiktiivselt nagunii üritasin ohtlikke ja raskeid asju teha - vahel läks hästi, vahel läks halvasti - ja ma ei tea, mida siis nüüd teistmoodi. 
Võibolla on kuidagi kasulik seegi, et ma näen süsteemi?