Suhtenurga alt

 Olen ikka täiesti rabatud sellest, kui HEA on olla, sest ...
... sest on halb. 

Ma saan nii paljudest asjadest aru, ikka veel ja järgemööda. Tühja sellest, et ma ei karda (enamik inimesi on "meil on hea, muutus võib halb tulla!" ja mina olen "sitt on, ilmselt jääbki sitaks ...oo, aga äkki tuleb muutus eredalt sitemaks, raputab mu läbi ja hakkab hea?! Kui oleks millegi vastu aktiivselt võidelda, nii hea oleks!"), seepärast oli mul ka nii raske aru saada väidetest, et armastus ei tee haiget ja kui pole pinget ja häda, võibki see suhe just sulle õige olla. 
Sest noh. Tühja ma tahtsin pingevabat suhet - aga samas ma ei teadnud, miks ma ei taha seda. Miks ma tahan muretseda ja haiget saada? Miks ma võtsin rõõmsalt vastu komplimentidesse mässitud ja minu poole virutatud tellised, miks idee leigest sõbralikust suhtest mu jaoks otseselt õõvastav oli? Vastumeelsem ette kujutada kui koduvägivald vaheldumisi leppimistega. 
Phmt masohhism - kui mul on halb, mul on hea. Tõsi, seal on peenike tasakaalujoon ehk ei tohi olla LIIGA halb. Aga kogu aeg peab pinge sees olema ja kui seda pole - noh, siis on mul halb-halb-HALB. Mitte natuke halb, vaid konkreetselt HALB, "tahaks surnud olla"-aastaid-kestev halb.. 

PÄRIS halb on mu arvestuses siis, kui hakkan konkreetselt plaane tegema, kuidas surra saaks. Aga et lihtsalt surra, mitte enam hommikul ärgata, see oleks nii hea - oh, nii hea oleks, kui mind poleks! on mu stabilne kogu-aeg-saatja ju?
 ... noh, nüüd elu on mitte-olla-soovimis-soovita  =D
Ukraina sõda, jee. K on must kaugel eemal, jee. 
Ja see on ainult väga natuke irooniline, sest mul TÕESTI on hea. Ainult noh - teistel on halb ja minu hea ei kaalu kindlasti Ukrainat üles. 
K kannatused vast kaalub. Kaks täiskasvanud inimest. Mul on tema vastu piike murdes piisavalt valus olnud, et mitte põdeda, et tal nüüd vbla on. 

Pealegi ilmselt pole eriti. Ta pole teinud asju, mida ma tahan, ainult mitmel korral seletanud, kuidas selliste asjade tegemine ongi nõme. 
Milline seisukoht võib tal vabalt olla. Lihtsalt mina ei taha enda pihta käitumist, kus armastust hoolimist ei väljendata, kuitahes valus mul on. Ma võin mööda seinu ronida, ikka ei teki tal tunnet, et peaks lohutama, sest väljaütlemine, et ma ei ole teisejärguline, ongi nõme. Tänan väga, ei soovi sellist suhet. 

Mis siis, et kui ma mööda seinu ei roniks, vaid leebelt noogutaksin, oleks kõik korras. 
Ma ei taha suhet, kus on "mitte halb". 
Peab ere olema. Või vähemalt mind veenvalt hell-armas, kui eredust pole ja mul on HALB ning seepärast lohutust vaja. 

Kui neid kumbagi pole, ma ei saa aru, milleks mulle suhe. 
Tõesti.