On maikuu, suur toomepuu ... no seal on selgelt õiepungad, jah? Nii et mingi aja pärast on ta uhke ja õisi täis.
Kirjutan seepärast, et olles natuke aega keerutanud blogides, tumblris, Goodreadsis ja fb-s, tõdesin, et uut on nii vähe, et üle tunni aja seda lugedes KUIDAGI välja ei venita. Ent mul kulub korralikuks ärkamiseks, pausidega hommikusöögiks (esmalt üks apelsin, pirn või kiivi, hädapärast kõlbab ka tomat või klaas mahla ja umbes tunni pärast siis selline toit, mis toidab) ja kohvi joomiseks umbes kaks-kolm tundi. Kuigi kulutasin osa aega, lugedes Simaki "Linna", oli lõhesai isegi tegemata veel ning siis tuli pähe, et kui internetist eriti midagi lugeda pole, võib ju kirjutada! See on sama lõbus!
Ja nüüd ma siis kirjutan.
Üldiselt mõtlen, et peaks AD-dest loobuma, kuni veel saab, ja mõned orgasmid korjama, enne kui jälle rõvedaks läheb. Algus on tehtud, kaks nädalat võtan juba pisemat annust. Kuid olen tõbine. Piisavalt, et ma tunneksin, kuidas on vaja Sinupretti, on vaja Septoletti ja vahel harva ajab ka köhima. Mhmh, ma tean, olen alailma haige. Aga ikkagi tundub mõte AD-de võtmise täielikust lõpetamisest ajal, kui olen haige ja mul läheb haigusega ALATI tuju halvaks, enesaboteerimisena.
Nii et ootan veel veidi, kuni ainult HTP5-ga läbi hakkan ajama.
Ausalt, mõte saabuvatest orgasmidest ajab mu rõõmsaks isegi ilma, et need kohe praegu võtta oleks :D Orgasmid on nii toredad!
--- oi, nii palju rõõmsaid mõtteid!
Mul tegelt enne oli selge põhjus MITTE kirjutada.
Sest ma jälle vihastasin selle peale ja tolle peale. OMG, kirjanikud peavad ikka nii palju taustatööd tegema ja kontseptsiooni looma jne - mina vist ei ole kirjanik järelikult.
OMG, kass tahetakse magama panna, südametud inimesed! Kes saab ta endale võtta? Ühtlasi kogume raha tema 4000 eurot maksva operatsiooni jaoks, pärast ta tagumised jalad ilmselt enam ei liigu, aga elust rõõmu saab ikka tunda. Lisaks loomulikult ei anta teda peresse, kus mõeldakse, et kass võib õues käia, sest jube tähtis on, et ta ELUS oleks võimalikult kaua. Elukvaliteet on ... mis see üldse on? Tal peab toit, paid ja soe tuba olema, miks ma arvan, et põnevus, seks ja ohud täisväärtusliku elu juurde käivad???
Ühtlasi mõtlen ma igaühest, kes oma sünnipäeva puhul teeb korjanduse mõne kassivarjupaiga heaks, kohe kolm kraadi halvemini.
Ei, mu kass ka ei käi õues. Ja on kastreeritud, sest ta on varjupaigast pärit. Aga me elame kortermajas suure tee ääres, aknad on tänava poole. Siin teda õue lasta ei oleks "kui halvasti läheb, jääb ta auto alla". Siin oleks "kui hästi läheb, ei jää ta veel mitu aastat auto alla".
Nojah, kui vihased mõtted üles kirjutada, vihastan jälle. Vihastasin. Eriti vastik on see kassikummardamine. "Neil ei pea olema vinge elu, aga ma tahan, et nad kõik elus oleksid. Hästi palju kasse! Või noh, loomulikult peavad nad olema sigimatuks tehtud, pole vaja planeerimatuid kassipoegi. Kes teisiti mõtleb, on südametud elajad!"
Ehk oli mu esialgne tunne õige. Ei tasu. Kas inimesed muutuvad vähem napakateks, kui ma sellest kirjutan? Kas juhtub MIDAGI head seepeale?
Eip. Ainult ma ise vihastan.
Röstsaiad on otsas, aga natuke kohvi veel alles. Kirjutaks veel midagi head lisaks orgasmilootusele ...
Mulle meeldib hirmsasti Simaki optimism. Kuidas tema lugudes on olulised inimesed ilusad ja head (hingelt ilusad) ja üldiselt on kõigel alati soe lõpp. Jah, ta võib ju mõnes mõttes uskuda, et inimene on hirmus loom, aga ta lood ei ole depressiivsed, lootusetud, masendavad, vaid vastupidi. Loogika ja hea süda võidavad. Mis siis, et "võit" pole alati ... noh, näiteks ellujäämine. Kui surrakse heal meelel, rahulikult ja vaikselt, on see ka hea ju!
Lisa: ma mõtlen, et vbla ma peaksin sõnastama ära selle ellujäämise-elamise vahe minusugstele madala hormoonnõristusega eksemplaridele. Sest mu jaoks on olemuslikult jabur idee enesetapu halb olemisest ja et elu on iseenesest väärtus. Kõik see "Ma ei taha, et minu pärast loomi tapetakse" mu arust ÜLDSE ei päde. Pädeb "Ma ei taha, et minu pärast teistel - ka loomadel - halb elu on."
Surm on täiesti teine teema. Elu lõppeb sellega alati ja mu arust pole eriti vahet, mis kellaaeg, mis kuupäev või mis aasta selleks surmahetkeks just saabunud on.
Ja sealjuures on hästi oluline ka see, et MINU elu seepärast halb ei ole, et teistel hea peab olema. Kui mul on raske taimetoitlane olla, ma lihtsalt ei ole.
Lihtne.
Kui on tunne, et olen maailmale liig, on alati valik ära surra. Sest ellujäämine-olgu-või-tulgu-ükskõik-mis, EI ole väärtus.
Elada peab HEA olema!
Meil on lisaks oma (toa-)kassile ka üks kass, kes vahest mööda käib ja Cyruse käest veits süüa saab. Katsuda ma pole teda lubanud, sest esmalt polnud vaja, et rasedale mulle mingeid haigusi veetaks, ja nüüd kardan meie toakassi pärast. Eelmisel aastal arvas Cyrus, et ma olen veits diktaator, aga andis raseda naise vingumisele järele - ja nüüdseks on tal väga ilmselgelt mingi rõve nahahaigus. Käib ringi pool külge paljas, eile oli megasuur täissöönud puuk ka lõua all rippumas. Ma ei tea, kas on mõnus elu, pere juures, kus arstile viiakse, oleks vast ikka parem. Oma kassi ma sellises kohas elades välja ei laseks, sest ühel pool aeda on suur tee ja piirkonna Facebooki grupis pidevalt pildid järjekordsest lemmikust, keda pole mõtet koju oodata. Nii et ma täitsa saaks aru, kui ükski kassiorganisatsioon ka siiakanti ei tahaks õuekassi anda - aga kui nad ainult maale neid jagaksid, siis võiks nad kohe pillid kotti pakkida.
VastaKustutaTeine asi on see, et linnas pole kassil loomulikke vaenlasi, nii et nad mõjuvad hävivalt kogu loodusele, mis siin veel alles on - oravapojad, linnud, jne. Kui maal mu vanaema oma kassi välja jätab, siis võib kass küll mõne linnu kätte saada, aga sama suur on tõenäosus, et rebane saab tema kätte, see on natuke ausam seis.
Minu teada ei anna varjupaigad mitte kuhugi kassi klausliga "no vahel ikka õue laseme". Et rihmaga, on ok, aga ilma - linnas on autod, maal rebased, aga kassid peavad ELAMA. Ei tohi rebane teda maha murda!!!!
KustutaEt jah - see loodusehoidmise klausel on mulle kõige arusaadavam, kuigi samas, eks ole, "hea hiirpüüdja kass" tundub nagu HEA asi ikkagi. Ja Korpuse saakidest ma olengi ainult hiiri ja karihiiri näinud. Aga samas ühe linnupoja võtsin ise ära tal nina eest (see linnupoeg istus tükk aega maja ees põõsas, ei osanud veel eriti lennata selgelt, ja kass mõtles, mõtles, mõtles ja siis tegi väikese 70-senimeetrisse hüppe ja ajas linnu oksalt maha - mispeale ma võtsin tolle ära ja panin kassi tuppa kinni) ja no ideeliselt mhmh.
Aga ma ikkagi leian, et loomasõbralikum on panna kassile kasvõi kelluke kaela, aga õue lasta.
Nahahaiguse kohta ma ei tea - Korpust on selle kahtlusega arsti juurde viiidud 3 korda, millest ühel "karv on vildistunud" aeti ta lihtsalt poolkiilaks ja teistel kirjutati vitamiinitilku. Pold mingit haigust. Lihtsalt hõredaks jäänud.