Ei me ette tea, mis häda järgmiseks on

Karu - see tähendab kass, ma ei suutnud vastu panna - kusi verd.
Kott-toolile, sealjuures.  
Homme hommikul viin ta loomaarsti juurde. Karou-Karu, mitte kott-tooli.
Homme hommikul peaks mulle ka töövõimetoetuse laekumine tulema, nii et ma saan õhtul ka arstiarve ära maksta.
Loodetavasti ei pea ma kassile tema tervenemise huvides tablette andma - ma olen selles piisavalt palju läbi kukkunud, et mitte tahta taas proovida.
Ma loodan, kõik saab korda.. 
Aga see tundub siiski kuidagi ... jaburalt kurb. Kogu aeg on mingi häda. Võiks olla nii, et hädad lahenduvad ka millekski muuks, kui et uuele hädale ruumi teha. Aga ei - poja kooliga sai korda, lapsuke viiakse ilmselt uude klassi üle, depressioon taandus veidi - ja nüüd on kassil mingi põiehäda. 
Nagu ... ma ei tea. 
Tegin õues sirelipõõsa kõrval suitsu ja mõtlesin süngelt sellest, et kui kopsuvähi saan, tuleb ikkagi ennast tappa ja oeh. Ainus võimalus MITTE kannatada on kohe ära surra.

Kuid eks ma riski edasi. Nüris lootuses, et tuleb ka paremaid päevi jms. 

Muide, ma tegelt loodangi, et tuleb. Sest mul hakkab hea, kui on halb, kui ei ole LIIGA halb, ja hetkel on kass oluliselt kebjam kui talvel, mil ta praktiliselt ei söönud kuus päeva jutti ja ainult magas. Praegu näeb ta välja nagu keegi, kes võiks antibiootikumikuuri järel terveks saada. Sööb ja isegi küsib süüa.
Pealegi ei ole ma talle andnud halba toitu - peamiselt kanapugusid, vahel kanamaksa. Toored, maitsestamata. Tema halb toit võis pärit olla vaid koera kausist. 
Tõsi on, et ma ei ole väga karmilt seda valvanud ega teda varastamast takistanud, arvates naiivselt, et kui ta tahab koerakrõbuskeid süüa, ei tee need talle halba. 
Võibolla ei teinudki. Kõigel ei ole lihtsat põhjus-tagajärje seost võimalik kindlaks määrata. Aga no eks ma edaspidi annan koerale süüa ainult järelvalve all ja hoian kassi eemale. Igaks juhuks. 

Lissalt ... lissalt see on täiesti hämmastav, kuidas teistel inimestel on mahvi mingite väikeste probleemide jaoks stiilis "auto ei käivitunud" ja mul on kogu aeg "eiei, ega see pole maailma lõpp, saan hakkama!"-sisekõne asjade jaoks, mis siiski on suht ... maailmalõpulikud.
Aga ma pean lootma, et läheb paremaks. Ma PEAN.