Näguripäevad mingi põhjuseta

DISCLAIMER

Eip, ikka ei ole hea. Või noh, Polehalb oleks ka juba hea. Mul on hetkel Veidihalb ja see on tohutu edasiminek sellest, mis hommikul oli. 
Nagu ... ma võin ju endale korrutada, et see on ajutine, aga see ajutine halb on mul olnud jaanuari lõpust saadik. Ausalt, kui panustada möödumisele ja ajutisusele, võiks ju vahelduseks hea olla???
Nõme. 
Möödunud suvel ma käisin ujumas ja see oli HEA. Suvi, hein lõhnab, päike paistab, nii tore. 
Nüüd on: "Pärast ujumist pole enam väga halb."
Pfffff. 
Üks teist (lehv!) saatis mulle sihtotstarbelise raha dr Kadri Kooli külastamiseks. Ma täitsin registreerimisvormi ära ja sain automaatvastuse: "Võtame teiega ühendust esimesel võimalusel." 
Kui see esimene võimalus esmaspäeva õhtuks saabunud ei ole, saadan uue kirja. Sest mul on nii kopp eeas sellest, et on halb. NII KOPP EES!!! 

Sealjuures ei ole mu kehavälises maailmas mitte midagi halvasti. Isegi kass pole täna ega eile valesse kohta pissinud. Inimesed saatsid mulle raha, nii et ma saan vabamalt hingata. (Tähh!!!) Poeg on kooli nimekirjas ja kui ma tahan midagi halba leida, siis vihma ei ole ja Ukraina pole ikka veel sõda võitnud. Mis on häda umbes igaühel Eestimaal ja pole nagu põhjus end pahasti tunda.  Isegi tänaöine õudusuni ei olnud väga õudne. Ma olin muudetud mingiks ööliblikataoliseks hapraks olevuseks ja võitlesin end üha edasi põhulademetes, mis mulle peale ja ette valati, kavatsusega need põlema panna. Aga ma mõtlesin kainelt, et kui pannakse põlema ja leegid minuni jõuavad, ma suren üsna kohe. Ei ole mingit pikka piinlemist. 
Nii et väga jube ei olnud. Ainult tüütu oli end põhu sees edasi võidelda, et uksest välja pääseda, sest enne leeke alla anda tundus ka tobe. 

Miks need krdi antidepressandid (mis on, muide, päris krdi kallid, sest neile konkreetsetele haigekassa peale ei maksa) mind ei aita?! Miks mul peab olema nii nõmedalt halb kogu aeg?! Vähemalt ma mäletan, et saab ka teisiti. See on elukogemuse kogunemise voorus: igasugune teave ladestub ja ma tean, et kogu aeg mul ei ole halb olla olnud. 
Ehk siis: see on ajutine. 
Aga ma üha kannatan ja kannatan välja! Miks nii peab, arumaitaipa. 

Üldiselt ma ei näe õudusunesid, muide. Magada on hea. Kui saaks, kogu aeg magaksin ja ei tõuseks kunagi üles, aga samas on ärevus sees ka magades. Kui koer niutsub või kostavad mingid muud ebatavalised hääled, olen kohe ärkvel ja tahan minna hädasid likvideerima. 
Kuigi koer niutsus juba ära, tema mured lahenesid ilma õues käimata ja miski muu ka mu kohest reageerimist ei nõudnud.

Krt, õues on juba 27 kraadi sooja. 
No mis ma ikka - eks ma lähen ujuma. Teeb olemise vast 10% paremaks.