Nad ütlevad, et tagasilöögid on normaalsus

DISCLAIMER

Nüüd on jälle halb. Nii halb, et süüa ka ei taha ja lambist pisardamised mittemillegi peale - lihtsalt elada on nii raske.
Käisin ujumas, sest eile see ju aitas.
No natuke aitas täna ka.
Kass pissis jälle valesse kohta. 
Ja kuigi see+rahapuudus (erilised põiehädadega kasside krõbinad tuli ka osta) on phmt ainsad hädad, mis mul on, kõik muu on korras, on vaimuseisund nii halb et ... et ... noh, te oskate isegi välja mõelda, mis edasi. 

Jep, ma olen elus ennegi nii absurdselt mõelnud. Kogu mu koolipõli oli täis mõtteid: "Aga äkki ma suren ära ja siis ei peagi vene keelt vastama." Tollal ma isegi ei muianud endamisi selle oletuse saateks, vaid mõtlesin täiesti tõsiselt. Kuigi ma päriselt ei lootnud surra - tahtsin, aga see ei tundunud tõenäoline. Olnuks siiski ütlemata hea lahendus. Sured ära ja sul pole enam kunagi vaja vene keelt vastata! Kus on miinused?
Aa, ema kurvastaks? 
Sellele ma ei mõelnud. Jap, olingi nii hoolimatu. 
Nüüd mõtlen küll, et Tütarlaps kurvastaks, Poeglapsel oleks sitem elu ja mis tast saaks, ning mu ema ikka kurvastaks ka hirmsasti. Ehk nende kurvastus on kaugelt kaalukam kui kurvastus selle üle, et kass pissib valedesse kohtadesse ja raha raha raha raha. Aga ma ka suudan nüüd panna oma mannetud mured konteksti: kui inimene tunnebki ainult halbu asju, head asjad ei registreeru tundetasandil, ongi kõik halvad asjad suured ja tähtsad ning head lihtsalt ... ahah. 
Ootamatud head viskavad ka korraks hormoonid tegudele - jestas, inimesed on mu vastu nii head olnud! - aga see ei taha kesta. 
Ometi on mul antidepressandid peal märtsist ja suurem annus mai algusest! Vahepeal läks juba heaks ka! Okei, ainult päevaks, aga vähemalt ei olnud enam halb. Ja nüüd jälle ... urr.

Ok, aga mis seal ikka. Juuli keskel on jälle psühhiaatriaeg, äkki ta mõtleb midagi muud välja. Sest on nii sitaks halb, kui on halb!
ATH ja depressiooni kõrvuti eksisteerimise usku tohtri juurde Tartus (täh, lendav, tema nime ära toomast) tahaks minna küll. Aga mul on esiteks raha kogu aeg otsas ja teiseks kopp nii ees sellest, et raha on kogu aeg otsas, et ma ei hakka juulikuist laekumist sinna alla isegi plaanima. Isegi augustit mitte. Edasi ... krt, see on nii kauge tulevik, et alati saab loota, et mulle kukub kott rahaga pähe selleks ajaks nt. 

Kui ma loota suudaksin, tähendab.

Vähemalt sellele suudan loota, et ehk see sitt sitt sitt (jne) enesetunne läheb üle. Nagu ... üleüleeile ei olnud ju sitt? Isegi üleeile vist ei olnud? Ja kassi valedesse kohtadesse pissimine TÕESTI ei ole maailmalõpp, seda enam, et ma olen kohe kõik ära koristanud ja meil isegi ei haise kodus. 
Ja puhas kollane kusi on, ei mingit verd sees. 
See on ometi hästi? 

Totoro on, muide, täiesti võhmal sellest, et on kaks päeva järjest ujumas käinud. Ainult magab kogu aeg. Eks ma olen temaga viimasel sügis-talv-kevadel ka poole lühemalt jalutanud, kui aegadel, mil päevas vähemalt 3 km läbitud, vahel ka 10, enamasti 5-7. Ta on nüüd täiskasvanud vähesportlik koer ja tema organism ehmus täiesti ära, kui ujuma pidi. 
See on nii nunnu, kuidas ta minu voodis külili  sügavalt magab ja nohiseb.

Vähemalt ma tunnen veel, et koer on nunnu. Asi seegi.