Noor suvi

Poeglaps on ametlikult üle viidud järgmisesse klassi. 
Päris hämmastav, missugused tavapärasused ikka saavutustena tunduvad. 
Et tal on suveks töökoht, tuli nii sujuvalt, et ma õieti ei jõudnud isegi aru saada, kuidas see nüüd nii läks - phmt ta läks omateada tööintervjuule, aga kui ta kohal oli, näidati, et see käib nii, see käib naa, neid asju saab siit, neid sealt, ja graafiku saadame mailile. 
Ta on juba kaks korda ujumas käinud, õpib tõuksiga trikke ja tal on sõbrad. Lisaks on ta ise täiega tore inimene. 
Ma täpselt ei tea, kuidas ma nii lahedad lapsed olen kasvatanud, aga no selgelt olen midagi väga õigesti teinud. 
Või siis on vedanud. 
Ilmselt mõlemat.

Muidu on jätkuvalt veits kehv, aga siiski nii palju kehv ainult, et on lootus: kord läheb see üle. 
Kui on täiesti halb, lootust pole. Siis ongi mu ees igavesti must elu, kus on vaja ainult välja kannatada iga päev ja jubedus ja õudus. 

Isegi see, et ma lõikasin oma juukseid ja MÕLEMAD lapsed on tulemuse suhtes väga kriitilised, päriselt ei murra mind. Sest minu meelest on armas. 
Ainult ebatasane. Üritan Tütarlast veenda veidi tasandama. Ja siis võibolla lasen tal minust teile pildi ka teha. 
Sest ... sest ma sain postituste pealkirjade esitähtedest taas sõna kokku (seekord "jõeveed") ning ma peaksin sellesse posti mõne pildi panema, et sõnavahe teha. Ja samuti, kuna olen otsustavalt jälle sööma hakanud ning esimesed tulemused juurdevõtmisel on juba ilmnenud, mõni pilt võiks mu järjekordsetest kõhnadest aegadest ka ju olla. Lasen teha, enne kui hilja. 
Jaaah, oma vanu fotosid vaatan juba kui igaveseks kadunud nooruslikkuse maamärke. Ma oli nii noor ja sile ...
Menopaus on ikka päris veider elumuutus. 

Kass pissis jälle kott-toolile. Ja üleeile vannitoa põrandale.
Tal on parem ja ilmselget verd enam ei paista, aga täiesti hea ka mitte. Mida ma saan teha? Helistan loomaarstile ja kurdan? Mitte et mul enam 130 eurot kulutada oleks võimalik. 
Ma ei tea.
Oot ... krt. Ma liigun oma mõtteradadel jälle depressiooni süvenemise ja "elu on nii raske, ma ei jaksa!" suunal! Pidi ju natuke parem olema? Ent muuhulgas unustasin eile õhtuse Betamaxi võtta ja tänane päev ilmselt on sel põhjusel ka sitem kui tavaliselt. 
On, tõsi, üpris normaalne, et niipea, kui hakkan mõtlema asjadest, mis on halvasti, tuleb neid meelde leegion. Minu-praeguse-elu normaalne vähemalt.
Nii et vbla ei ole halvem kui tavaliselt. On täiesti tavaliselt halb. 

Tegin pildid ära. Või noh, lasin tütrel teha. (Ta on nii tore!)
Meie majanurgast veits edasi on roosipõõsas, nii et seal taustal. 
Ma kutsun neid valgeid põõsasroose teeroosideks (pole aimugi, kuidas neid tegelikult kutsutakse) ja nad lõhnavad nagu suvi.