Täna on jälle kord päev, kus kogu seltskond juurdleb selle üle, MIKS me seda teeme. MIKS meile pakub lõbu aastate kaupa lakkamatute nurjumiste tähe all elada. Aegamööda oleme me tuimestunud. Alguses me püüdsime päästa haldjaid ja inimesi, kelle keeled maha lõigati või kes elusalt põletati. Seejärel võtlesime selle eest, et neid tappa, noh, et nad sureksid kiirelt ja valutult. Seejärel selgus, et nad ei sure vaid püütakse Kaldea-nimelisse vaheilma, kus nende hinged lõputult piinades vaevlesid ning lõplikuse ja kergenduseta ikka ja jälle surid, et anda Neemek(r)antsi valitsejale ja tema jäledale nõunikule üha rohkem ja rohkem väge-võimu.
Nüüd me ponnistame ainult surmailma viiate sissepääsude vabahoidmise, isiklike sõprade ja saatusest märgitud laste nimel.
Ja nurjume taas ja taas.
Ja kõige hullem on, et võimalusi midagi positiivsele poolele kallutada nagu polegi. Kümme minutit tagasi tühistas Neemekrantsi teenistuses olev maag (ei mingi imemees, lihtsalt Neemekrantsi teenitsuses olev maag, koleda valge mantliga) kahekümnese veeretusega loodud antimaagia välja sel teel, et võttis ruutjuure piist, uuris selle abil välja loitsu nõrgad kohad ja rõhus siis nendele.
Meie kaotasime saatusest märgitud lapse ja pääsesime napilt eluga, olles tapnud pooled kongis olnud vangid (teine pool jätkab piinlemist, loomulikult).
Ja kui me kaebasime, väitis mängujuht, et ta ponnistab endal naba paigast ära, et meid elus hoida ja meile rõõmu teha.
Öelge, kus on siin loogika?
Ja kas miski selles aitab ängi vastu?
Nagu... laske mind maha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.