Kogemuste kaheldav väärtus minu kogemuse põhjal

Üldiselt ma ei paiska netiavarustesse mingeid meeletult originaalseid ja uudseid mõtteid. Ma nopin siit teese ja sealt antiteese ja üritan neid kuidagi isikliku kogemuse kaudu sünteesida.
(Välja arvatud siis, kui ma lihtsalt mulisen, mida ma teen sageli ja rõõmuga).
Aga mul on vist öelda üks asi, mis ei ole iga nurga peal ära leierdatud.

Läbi isikliku kogemuse.

Mälu, elu ja igavik

Mul on suhteliselt pikk mälu. See tähendab, mu esimene mälestus ei ole pärit küll mingist sürreaalselt varasest ajast nagu 8 kuud vms, millega mõned mu tuttavad on hiilanud (küll mulle millegagi tõestamata, et tegu on reaalse mälestuse ja mitte unenäoga, aga ei tasu olla ülemäära skeptiline). Aga mälestus on pärit umbes vanusest 2 aastat ja 5-6 kuud.
Tuvastatavalt.
Sest see hõlmab kohta ja sündmusi, mis on ajas väljanopitavalt just sel suvel toimunud, kui ma 2 aastat ja 5-6 kuud vana olin.
Tegelikult ma ei tea, milline neist mälestustest ses suves just esimene on. Sest kui mu mälu ükskord algas, ta ei katkenud. Ei ole midagi sellist, et on üks mälestus 2 aastat ja 6 kuud ja siis üks kuskilt nelja aasta kandist ja kooliminekust saati alles enam-vähem mäletan. Mu mälu algab ja kestab. Muidugi ma ei mäleta nüüd kõike detailselt, aga sündmused, kulud ja rutiinid on päris hästi meeles kõigist järgnevatest aegadest.

Ja selle aja jooksul olen ma pannud tähele huvitavat asja:
Mu mälu ei taju mälestuste hulga osas mingit erinevust ajal, kui ma olin 3 ja praegu. Või hea küll, võib-olla ei mõlenud ma 3-aastasena aja ja mälu olemusest. Ütleme siis, kui ma olin 10 - ja praegu.

Mu mälu hõlmab jõuliselt kuskil 2-2,5 viimast aastat ja seal taga on riiulitäied raamatuid, kus saab õiget koodsõna teades mälestused välja noppida - ja vahel tulevad nad otsimatagi. Nii oli kümneaastasena, nii on nüüd. Ei ole praegu teistmoodi tunnet, et oh, kus mul on nüüd palju enam Nähtud ja Kogetud, palju enam, kust noppida ja vaadelda.
Et jah, elutarkust tuleb küll juurde. Pinda, millelt vaadates valikuid teha. Mõistust. Aga õnne ega kurbust ei tule juurde. Põnevust ega väsimust, mõtisklemist ega igavust, mitte midagi ei tule juurde. Mälus on neid kogu aeg umbes ühepalju. Kurbadel hetkedel tundub mälu kurbust täis, headel hetkedel on see rõõmus ja õnnelik mälu ja kui keegi märgib, et ma kurdan ennast vana olevat, siis tegelikult tundsin ma end 10-aastaselt väsinu ja tülpinuna sama tihti kui praegu.

Mul ei ole praegu rohkem tajutavaid mälestusi kui toona. Minu minevik ulatub ikka ja ainult ühekaugele: selle hetkeni, mil ma hakkasin mäletama. Ja see joon mäletamahakkamise hetkeni tundub kogu aeg umbes ühepikk.
Ja selle kogemuse põhjal püstitan ma teooria:
Lühikesi elusid ei ole olemas.

Kõrvalt vaadates on, loomulikult. Kõrvalt vaadates võime me kurvastada selle surnud lapse sündimata laste, tundmata armumiste, tegemata tegude pärast - aga lapsel endal on igaviku jagu mälestusi. Tema elutee tundub talle üsna sama pikk kui 98-aastasele vanamemmele. Mälu algusest mälu lõpuni üksainus igavik. Sest pärast mälestuste lõppu -eh, siis pole meie isegi enam midagi. Rääkimata sellest, et mõistus tajuks mälestuste lõppu.

Võib-olla me siiski oleme pärast mälu lõppu Midagi. Surnud ma veel ei ole olnud, nii et surma kohta ma ei tea.
Aga ma elan ja mäletan - ja elu kohta tean ma nii mõndagi.

Meie elu on igavik.
Ükskõik, kas see on ühepäevaliblika üks päev või suure maismaakilpkonna ligi 200 aastat. Sinu oma. Minu oma.

Peamine on see, et surres ei jääks painama mingid asjad, mida Kindlasti Teha Tahtsid. Sellised asjad tuleks võimalikult kähku kõik ära teha.

Ja edasi - edasi on üks suur lendlemine ja mälestuste korjamine. Nagu lillenoppimine, noh. Me ise ilutegijad.

Igavik otsa.