Rasketest hetkedest

Päevas, mille jooksul on kaks asja viltu läinud, on juba tõsiseltvõetavat ängipotentsiaali. Päevas, mil viltu on läinud 3 asja, on ängipotentsiaal nii tugev, et katsu või käega.
Sellistel hetkedel (nagu täna nt) üllatab mind alati, kuidas on positiivsete asjade vägi niivõrd palju nõrgem negatiivsete omast. Miks ma ei saabu koju, ohjeldamatult õnnelik, et sain piima, leiva, hapukoore, paprika, apelsinid, tütarlapse sünnipäevakingid, lasteaiakommid, ahjuvorstid, ravumid, võid, juustu, pirne, paari sooje sukkpükse ning karbi mune ostetud?
Selle asemel vaevab mind, et ma unustasin After Eight'id (ei, ma ei soovita neid süüa. Neid toodab saatanlik imikutapjafirma Nestlé, mida ma muidu väga järjekindlalt boikoteerin - kui teema huvitab loe nt siit - aga mul on lapse sünnipäevaks seda mõnusat KARPI vaja ning kuna mulle piparmünt shokolaadiga ka hullupööra maitseb, otsustasin seekord erandi teha) ja rotisaepuru osta.
Umbes nagu "sai ilmaasjata linnas käidud, ligi 7 km maha tatsatud ja rotile saepuru ja mängule karpi ei saanudki, lolllollloll!"

Mis ei ole tõsi (et asjata jne), neid asju, mida ma tõin, on ikka kordades rohkem kui neid, mille ma unustasin.
Rääkimata asjadest, mida mul polnud tingimata plaanis just täna osta, aga mida ma kasutan ja mis on kohe otsa lõppemas ja mida sai siis ka toodud (nt. MiniRiski pesuloputusvahend ja lõng).
Rahakulu on muidugi ka üks sai, mis hinges kriibib, aga mul on ju tõesti kogu seda kola vaja ja ma võin kohe ja kindlalt lubada, et raisku ei lähe midagi.

Ja üldse, igasuguseid väikesi võite oli. Sai pesumasin remonti toimetatud. Köögipõrand pestud. Laps magas lõunaund. Teine laps sai hommikul lasteaeda viidud (laiskadel päevadel ma saadan ta iseseisvalt sellele 300 m pikkusele rängale teekonnale). Ilus ilm oli (= D-vitamiin minu ja mu laste organismis suisa muliseb). Ma isegi ei planeerinud tänaseks mingit arvutitööd, nii et selle tegemata jäämine mind ka morjendada ei tohiks, ja ikkagi, IKKAGI on nii, et kaks-kolm nurjumist tekitavad tunde, nagu oleksin ma vilets ja närune inimene.

Mis ei ole tõsi.

Ma olen tähelepanuväärselt tõhus olnud täna ja väikesed äpardused ja suuremad tagasilöögid ei ole nii hullud, et neist üle ei saaks. Ja ometi pean ma kasutama Meetodeid, et ängipotentsiaaliga päev ainult selleks jääkski. Kui nõme.

Meetodid:
* sõnastada oma negatiivsed läbielamise ükshaaval ja täpselt. Sõnades ei tundu nad üldiselt nii hirmsad.
* sõnastada plaan jama korrigeerimiseks. Kui see pole võimalik, siis sõnastada jama tühisus Tõeliste Väärtuste taustal. (Kui see ka pole võimalik, on tegu kriisisituatsiooniga ja selle kohta ei oska ma nõu anda. Soovitan pöörduda professionaali poole.)
* sõnastada päeval korda saadetud positiivsed asjad ja nende Suur Tähtsus Maailmaajaloolises ja Isiklikus Plaanis. (Loevad ka "Mul oli kaks tundi jutti hea olla").
* lõõgastuda.
* Olla veel natuke tubli, et kaalukaussi kõige halvema hetke tundest ülespoole liikuma kallutada.
* Võimalusel suhelda kenade inimestega, kes naeratavad ja tunnustavad.

Mõni Meetod on veel, mida mina pole täna kasutanud, aga mis on alati abiks. Näiteks:
* täida kalendermärkmik kasulike tööde nimekirjaga, mis on kenasti süsteemis ja reaalsesse ajagraafikusse paigaldatud.

Ja nüüd ma olen Meetodid ära kasutanud.
Ja enam-vähem leebes meeleolus.

Aga see, miks halvad asjad on nii palju tugevamad kui head, on väga põnev küsimus. Kindlasti on mõned psühholoogid-psühhiaatrid seda uurinud. Ja v-o on olemas õnnelikud inimesed, kelle jaoks on positiivsed mõjurid tugevamad kui negatiivsed? Või sõltub see kõik hoopis taustsüsteemist ja inimeste jaoks, kel kogu aeg viltu veab, ongi positiivsed asjad rohkem väärt kui meie, ülejäänute jaoks? Äkki on positiivsete ja negatiivsete tunnete määr kõigil enam-vähem sama ja erinevused on vaid selles, mille peale reageeritakse?

(Noh, imekaunis ja sale andekas, terviklikust perekonnast pärit ja hästi teeniv tütarlaps võib vabalt veeta pikki päevi, ahastades selle üle, et ta randmed pole nii peenikesed kui talle meeldiks ja tema meesterahvas ei toeta piisavalt neiu püüdlusi teda stiilselt rõivastada. Ja lastekodulaps aastal 1998 võis olla terve nädala õnnelik, sest sai proovida Domino küpsist.)

Tänaseks aitab. Lähen magama.
Ikkagi kell 7 üles tõustud.


Korrigeerin pool tundi hiljem:
tuli mulle ühte postkasti pai. Kolossaalne pai, täiesti oivaline pai, selline pai, et kuku vaimustusest pikali. Päev läks kohe kaks kraadi paremaks.
Aitäh!