Kirjanaine ("-neitsist" on asi kaugel)

Vikerraadio mängib mulle parasjagu ette lindistust sellest, kuidas mingid kurjad inimesed vägistavad Queeni "Don't stop me now'd".
Üldiselt ma ei usu kurjadesse inimestesse, aga kui ma midagi sellist kuulen, siis sees tõksatab küll.

Niipalju siis sissejuhatust.

Eile tabas mind ängistus. Ta ründas mind täiesti salakavalast kohast, ma polnud absoluutselt ette valmistunud ja ainus asi, mis lõpuks aitas, oli jooksmine. Joosta polnud ka väga tore, sest oli selline libelögane ilm ja ma loovisin ringiratast ümber hiiglaslike loikude, aga ängi vastu aitas üsna tõhusalt. Soovitan kehalist liikumist väga!

Äng, va reo, leidis minusse pugemiseks järgmise augu:
kirjutamine.

Mul ei ole mingit ambitsiooni end kirjanikuks pidada, aga mul on siiras lootus selleks kunagi saada. Ja arvestamata tõsiasja, et mingite omakirjutatud asjade eest olen ma mingit raha saanud juba üle aasta (kuigi pärast seda, kui mu viimane palk veebruaris laekub, enam vist vähemalt mõnd aega ei saa, pagan seda majanduslangust võtku!) olen ma viimaks selle asja üsna tõsiselt ette võtnud.
S.t. ma tõesti kirjutan, mitte lihtsalt ei mõtle sellest, kui ägedaid asju ma ükskord kirjutama hakkan.

Üritan kirjutada päevas pool lk. (Teile tundub tempo naeruväärne? Mulle ka, aga ma olen aeglane inimene ja aeglane kirjutaja, ja mu lood ei edene rutem. Trükkida ma muidugi jaksaks palju kiiremini, aga...) Vahel õnnestub kaks. Vahel ei õnnestu üldse midagi.
Kirjutamine on see miski, mis mind rõõmsa ja innuka ja optimistlikuna hoiab, üks väheseid asju, mida ma teen paremini kui 90% inimesi, keda ma elus kohanud olen. (Ülejäänud 10%-st üks inimene täidab mind ka nukra alandlikkusega "sinna ei jõua ma küll kunagi", aga ülejäänutega sealt seltskonnast pistan ma heal meelel rinda).
Minu elueesmärke on põhimõtteliselt 2:

* saada vähemalt 4 last
* ilmutada vähemalt kaks omakirjutatud proosaraamatut, millega ma enam-vähem ka ise rahul olen.

Ja eile tabas mind keset kirjutamisprotsessi korraga ahastus ja ängistus.
Ma sain aru, et ma kirjutan paratamatult kehvemini kui Neil Gaiman. Kes on elavatest kirjanikest mu kindel hetkelemmik.
Ta nimelt kirjutab üsna suurem määral nii, nagu ma tahaksin ise kirjutada. Ühtaegu põnevalt ja kaasakiskuvalt ja avameelselt, aga ometi sealjuures nagu natuke nurga alt, nii et enamikus tema lugudes on autori hääletoon kogu aeg tunda, mitte ei kao tegelaste häälte sisse ära. Ja see hääletoon on selline lustlik ja leebelt muigav ka õudusjuttudes.
Ja kui ma siis kirjutasin seda oma lugu, sain ma korraga aru, et jumal küll, ma ju peaaegu plagieerin! Ja sealjuures pole mu peaaegu-plagiaat isegi niisama hea, kui teemalaenamise algpind on.

Ja siis vajus mu vannivahuloss kokku. Emake maa, isegi ÜRITADES kirjutada täiesti oma juttu, avastan ma end näppamas võõraid ideid ja hääletoone. Mis siis veel saab, kui ma kuskilt teadlikult mõne mõtte või võtte laenan?! (Seni tundus selline laenamine mulle täiesti aktsepteeritav idee olevat: kui keegi on midagi juba öelnud maksimaalse täpsusega, ei pea ma ometi ainult seepärast seda teistmoodi ning halvemini ütlema, et keegi on seda juba teinud, onju? See on ju tegelikult tunnustus autorile, kui tema kujundeid või hääletooni tsiteeritakse, kas pole?)

Täna ma tikin oma lugu edasi ja loodan, et ta siiski nii plagiaat pole, kui mulle paar tundi tundus. Ja võimlen ja rahmeldan, et kere rõõmsana hoida.
Aga eilne päev ehmatas mu üsna ära.

Viimasel aastal on mu kirjutamisalane enesekindlus päris palju paisid saanud, kosunud ja kasvanud. Aga nagu majandus, ei saa ka enesekindlus lõputult kasvada. Ühel hetkel leiab nõela (või kuuma lambipirni või pigistavad lapsekäed või lihtsalt viletsalt seotud otsa) iga õhupall.

Kas kogu mu enesekindlus on ilma sissepuhutud õhuta tõesti ainult väike niiske narts?