Ma mõtlen, et kui ma saan endale lubada psühhosomaatilist mandlipõletiku ägenemist ja lümfide ülespaisumist lihtsalt seepärast, et tütarlapse sünnipäeva tähistamine oli õudselt traumaatiline, on mul vist ikka pagana hea elu küll.
Ma ei lisa siia sünnipäeva kirjeldust, sest internet on ikkagi suur ja lai ja jumal teab, võib-olla loeb seda mõne kõne all oleva lapse ema, aga ma ütlen, et KÕIK mu halvimad ootused läksid täide. Sellest hoolimata jäi tütarlaps oma peoga rahule - ja see on ju peamine. Või mis?
Ahsoo, ja ükski klaas ei läinud katki.
Jee.
Väikesed võidud, mis küll ei päästnud mind palavikust ja veidralt malbest ja leplikust meeleolust (minu puhul kindel märk tõsisest terviserikkest).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.