Me teeme, mida suudame, kõik lõppeb rusudes...

Kogu oma elu olen ma otsinud kedagi, kellele vajalik olla. Lapsena tahtsin koera.

Ei saanud. Mul olid kurjad vanavanemad.

Sain vanemaks ja tahtsin ikka veel koera, aga juba ka poissi.
Poiss pidanuks olema selline, kes näeks välja kaunis, kuid oleks seestpoolt katki, et ta mind ikka piisavalt kõvasti vajaks.

Sain viimaks koera, aga vanaema lõi ta peagi üle, sest tema elas aiaga eramajas, mina selleks ajaks enam mitte.
Kui koer ära jooksis, mul polnud eriti kahjugi. Tema vajas ju ikkagi minu vanaema, mitte mind. Milleks mulle selline koer?

Poisiga läks veel kaua aega ja kui ta lõpuks leidus, sai sedasorti kaunis ja katkine, et ta ei vajanud mitte mind vaid lihtsalt kedagi, kelle peal näidata, kui jõuline ning mõjukas ta on.

Sain väga haiget.

Proovisin õnne järgmise noore mehega, aga nägin kähku ära, et ega seegi pole valmis mind vajama, nagu mina vajasin, et mind vajataks, nii et otsustasin saada lapse.

Lapsega kaasnes uskumatu õnne-, turva- ja muidu täiuslikkuse tunne. Ma olin viimaks ometi vajalik!
Isegi noorest mehest lahku minemine, mis paratamatult pidi tulema, ei muserdanud mind väga. Raseduse teistest poolest kuni lapse kaheaastaseks saamiseni oli minu elu esimene tõsiselt õnnelik ja meelerahu täis periood.

Aga lapsed kasvavad ja kasvavad ja saavadki suuremaks. Nende vajadused laienevad emast eemale.
Ja nälg mu hinges ärkas jälle.

Otsisin siis mehe. Ikka sellise, kes just oma naisest lahku läinud ja hästi katkine.

Mees vajas midagi. Mulle tundus, et mind, aga mida aeg edasi, seda enam tundus, et ta vajab mingit teistsugust mind.
Mina tahtsin olla vajatud seepärast, et kui keegi mind vajab, siis ju ma olen inimesena kuidagi väärtuslik! Kui ta vajab aga mingit teistsugust mind, siis ma - ei ole väärtuslik!
Niisiis punnisin mehe vaadetele vastavaks muutumisele vastu, aga muutusin reaktsioonina hoopis väga kurvaks ja nälg minus aina kasvas.

Otsustasin selle kustutamiseks saada teise lapse.
Katkine mees aga leidis, et kui talle tekib minu juures konkurent, pole lootagi, et ma suudaksin anda talle kõike seda, mida tema vajab - ja jättis mu maha.
See, et ta mind väljapääsmatult ei vaja ja suudab maha jätta, oli mulle väga rängaks löögiks.
Aga mul oli kõhus kasvamas laps, kes mind ikkagi vajas. Ja teine laps vajas ka, seda enam, et meest enam koormust hajutamas ei olnud. Isegi mõttelisel moel mitte.

Ma olin õnnelik. Kurb, veendunud selles, et ma ei ole päris piisavalt väärtuslik, aga siiski õnnelik. Sest hei! mind vajati.
Ja kui mind vajatakse, on mul väärtus.

Ja ma sain hakkama. Inimesed imestasid - kahe väikese lapsega üksi, ilma tööta (või vahepeal jälle tööga, see sisaldas teistlaadi raskusi), küll peab raske olema!
Ei olnud raske - mind ju vajati, järelikult ma kõlbasin, järelikult mul oli koht, järelikult mul oli väärtus. Kui endasse uskuda, ei ole eriti miski raske.

Aga lapsed kasvavad. Saavad suuremaks ja tugevamaks, nende huvid ulatuvad laiemale, nende vajadusi kaetakse ka mujalt, ja nad saavad iseseisvamaks. Mulle on ka oluline, et nad oleksid õnnelikud, sest muidu ei oleks ma oma ülesannetega adekvaatselt hakkama saanud: mind on vaja, et üles kasvatada tugevad ja õnnelikud lapsed!
Nii et kuigi ma ühest küljest tahaksingi vast teha nad nõrgaks ja sõltuvaks, et nad mind vajaksid, ei saa ma seda liini õnneks liiga tugevalt ajada - ja ennäe! nad kasvavad minust tasapisi välja.

Nõnda on mu hinges taas ärganud vana nälg.
Et oleks keegi, keda armastada ja kes mind armastaks ja hindaks ja aitaks - see on mu tobe pealispindne eneseõigustus.
Tegelikult tahan ma kedagi, kes mind vajaks.
Mis tähendab ette kindlustatud haigetsaamist ja läbikukkumist, sest terve täiskasvanu ei vaja teist, haige ja katkine aga lõhub ka minu.

Lihtne ja kindel lahendus näljale ja üksildusele mu sees oleks ilmselt järgmine laps.

Ainult et - millal ma siis õppust võtan?

Sest ma saan aru, et nõiaring. Ma saan aru, et nii ei ole hea. Aga - ma ei oska teistmoodi.
Kust seda õppust leida?