Jääst

Lund on rindadest saati ja ta nibud on lumekarva.
Talv nagu igavik jalgade vahel, sooltes ja kurgus ja suus.
Rinnuni lumes
seisab ja silmitseb, süda lööb väga harva.
Valged käed lume all peidus, valgeks külmunud juus.

Talvenaine.

Nad näevad ja teavad. Imetluses ja hirmus
tuuakse hõbekee, kitseverd kausis, külm et poleks nii hirmus.
Naine vaatab, sinine pilk
läbi naha ja liha
luuni välja.
Mida ta näeb?
Jäine ja ohtlik ja püha.

Hõbe on lume all kaame ja tuhm, verigi jahtub ning jäätub.
Seisab mere ja maa vahel naine,
elutu, hingetu, eatu.

Ootab ta mahlakuud, ihkab ta soojust, tunda verd voolamas soontes?
Küllap see tuleb, suur sula ja tormiööd.
Küllap see tuleb, kui meri end lahti lööb,
küllap see tuleb ja ennast ta sisse sööb.
Küllap ta sulab ja kooleb.