Need 2 sõna ajavad mu lõputusse hämmingusse,
sest tunduvad hõlmavat veel segasemat hulka diskursusi kui sõna "kultuur".Neil tundub olevat nii palju tähendusi - ja samas nii vähe, et vahel ma kahtlustan, et tegu on tühjade terminitega, millega võid tähistada ükskõik mida.
Nt "elupuuokste nõtke naiselikkus" või "elupuuokste nõtke mehelikkus".
Ei, ma saan väga hästi aru aru, mida tähendab "mehelik lõug" või "naiselikud käed". Aga elupuuoksad???
Ja misasi on "minu naiselikkus"?
"Minu naiselikkus puhkeb õide"? Või "et minu naiselikkus saaks vabalt hingata" (ei, tegu EI ole pesukaitsete reklaamiga)???
Et kõik oleks selge, lisan siinkohal näitena ka "minu mehelikkuse" sõnapaari kasutava veel jubedama lause: "Minu mehelikkus ei suutnud taluda naisi lihtsalt kui kaaslasi ja armukesi".
Mis asjadest need sõnad ometi räägivad???
Selle sõnakasutusviisi tekitatud hämmelduse kõrval tunduvad kaebused värvitoonide kohta, mis mul samuti on, üsna ebaolulised.
Aga ma edastan nad siiski, sest ma täitsa usun, et keegi isegi vastab.
Nimelt.
Kust ma pean aru saama, millest on jutt, kui mulle öeldakse ühest küljest, et "suvetüübile sobivad naiselikud roosakad, lillakad ja pruunikad värvitoonid" ja teisest küljest "vaip oli mehelikult pruun"?
Samamoodi sinisega. Missugune on see "naiselik sinine" ja missugune on "mehelik sinine"? Kust inimene üldse võtab idee mingit värvust nende sõnadega kirjeldada? Kas sel on mingi tagapõhi ka? Et umbes nagu on külmad ja soojad toonid, on ka naiselikud ja mehelikud?
...ja üldse mind huvitab, kas teised inimesed - need, kes ei ole mina - saavad nendest mõistetest päriselt aru ka? Kas vahest on minu naiselikkuses kuskil mingi fataalne viga, et ma ei mõista, misasi see ON üldse?
Pakun ka välja minu meelest suisa haaravalt meheliku mehepildiga video. Et saaks vaielda ja ilkuda.
Pildid küsimata laenatud Aarne bloogist.
Prrgut, ma tahtsin kakelda.
VastaKustutaAga tundub, et mitte keegi ei soovi minuga kakelda.
Ebaõnn.
Nuvot. Naiselik postitus - provotseeriv ja meelega suskiv :D Mehelik blogilugejateseltskond ei jäänud välja visatud mõtteintriigide kavalasse võrku, vaid vingerdas naiseliku kavalusega sellest lupsti välja.
VastaKustutaTegelikult on "mehelikul" ja "naiselikul" oma sisu, koht ja aeg kahtlemata olemas - mitte, et ma seda siin ja nüüd öelda oskaksin.
Või siski: kui tuba on sisustatud... ma ei tea, mis see on, mis paneb teinekord mõtlema - "Ahhaa, see tuba on läbinisti naiselik!" või vastupidi - mehelik. Ja siis tuleb sellesse maiselikku tuppa üks mehine (mitte mehelik) mees ja sobib sinna kui kirss tordile ning mehelikus toas elab täiuslik vanakooli daam...
Asi on ikka mõtteviisis kinni.
Või olen ma nüüd kesk ööd pisut veidral lainel.
maiselik= naiselik. Vähemalt seekord.
VastaKustutaMa ei tea, kas mina kedagi sellega provotseerin, aga ütleks lennukalt, et Mehelik ja Naiselik on kaks võimalikku nime jumala aju poolkeradele. Olgu öeldud, et selles samas sültjas olluses on välja mõeldud ka terve see näitemäng, milles me erikujuliste mustritena ringi vonkleme :) Kaks arhetüüpset jõudu tagavad terviku dünaamilisuse. Vaid voolavas jões püsib vesi puhas, eks?
VastaKustutaAga kui mehelikkus ja naiselikkus hetkeks unustada, siis mis need jõud *päriselt* on? Mis peitub kulisside taga? Ma kardan, et sõnadest pole siinkohal tolku. Vähemalt praegu peab leppima vaid sellega, et on näha kahe jõu tantsus tekkinud pöörast tervikut, aga mitte jõude endid. Ja mis nad üksipäini olekski? Ilmselt ei saa kunagi eraldada tuult ja vett, mille pinnale ta virvenduse tekitab, või kõrkjaid, mida ta sasib. Üks lihtsalt väljendub teise kaudu, annab teisele nii-öelda identiteedi ja vastupidi. Ehk on nii meeste ja naistegagi?
Igatahes nähtavasti jagunevad need terviku moodustavad ürgsed jõud mustriteks, mida inimesed nimetavad "tühi ja täis", "hall ja värviline", "must ja valge", "ratsionaalne ja absurdne" ning muuhulgas ka "mees ja naine". Mõned vastandid tunduvad justkui kompromissitumad, näiteks "loll ja tark", teised kuidagi leebemad, näiteks "kuu ja päike". Vastavalt maitsele/tujule/usule/kultuurile lükatakse terve meeste ja naiste problemaatika esimesse või teise "kategooriasse". Mina jätaks ta pigem sinna leebelt liibuvate vastandite sahtlisse, mitte sellistesse, mis tekivad siis, kui need kaks arhetüüpset jõudu tõesti nii-öelda peadpidi kokku põrutavad ja näiteks "vihkamise või sõprusena" manifesteeruvad. Samas pole muidugi välistatud see, et mees ja naine võivad korralikult tülli pöörates ennast niivõrd erinevatena tunda, et ei panda enam sedagi tähele, et kehad on kas või üldjoonteski sarnased; siis vist avaldub see va arhetüüpsete jõudude ragistamine lihtsalt mikrotasandil. Aga vaevalt, et siit meeste ja naiste kohta mingeid suuri üldistusi teha saab, see kõik on pigem inimlik: ei nähta sõjaski vaenlases kübetki ennast.
Duaalsuse problemaatikast ei pääse ilmselt ka siis, kui püstitatud meheLIKKUSE ja naiseLIKKUSE küsimust vaadata. Eks see mingi kultuuri kiiks on, et erinevate asjade külge neid silte kleepida, kusjuures teada lugu: mis täna naiselik, see homme mehelik jne. Miski pole kivisse raiutud, kuigi asjale kultuuriteoreetiliselt lähenedes tundub ju suhteliselt levinud loona see, et mingeid nähtusi seotakse alati just meesaspektiga, teisi naise omaga.
Näiteks yin-yang seosest tekib kohe selline pilt vaimusima: mingi ülemus tuulab tigedalt ringi, räuskab arvuti taga istuva sekretäri peale ja ongi juba kadunud. Sekretär hakkab alistunult mingeid pabereid lappama. Agressiivne, aktiivne, kõva aspekt müksab pehmemat, alluvamat, passiivsemat. Aga see pilt on iga aastakümnega usutavust kaotamas; naised ei istu enam paigal ja ei oota mehi koju nagu loendamatud mutid kreeka müütides, et millal see karvane korilane marjatorbiku või sõjasaagiga koju jõuab. "The times they are a-changin',"nagu lõõritas Dylan. Enam ei pruugi selleski kindel olla, kas räägid parasjagu mehe või naisega, ja võõrad pole naljad, kus õhtu arenedes üks või mõlemad osapooled suure (või pisema, suurus ei loe, eks:) üllatuse osaliseks saavad.
VastaKustutaÜhesõnaga, tiba kahtlane on ühe või teise nähtuse, milles ürgne jõud avaldub puhtalt ja vahetult - näiteks vaikus ja heli, pehme ja kõva, kuiv ja märg - sidumine hulga keerulisema mustrite vooga, konkreetse inimesega, kes on segu pea kõigest mõeldavast, ja öelda ainult soo põhjal: sinus domineerib pehve või kõva kvaliteet. Vast leidub kõigis ikka kõike. Kus on kõvadus, kui pole kellegi pehmeid näppe seda kompamas? Ja kui katsud elu eest kõva kui kivi olla, "teed südame kõvaks", siis trahvina nutad ikka salamisi pehmesse patja.
Samas on muidugi põnev jälgida, kuidas keegi elu eest üht põhimõtet või rolli kaitseb. Eriti, kui ta seda teadlikult teeb, kuigi seda esineb haruharva. Enamus on ennast lihtsalt oma aadetesse ja vaadetesse tukkuma unustanud. Aga kes sedagi teab.
Loodetavasti ei tulnud liiga segane jutt.
Naljakas, just hetki tagasi lugesin mordva (naiseliku) mütoloogia kohta:
http://www.folklore.ee/rl/folkte/sugri/mordva/mokshin.htm
Paistab, et kõik on ikka kultuuris kinni, selles sünnipärases operatsioonisüsteemis, mille kood meie ajukäärude vahel äärmiselt salakavalal moel ringi lippab. Ja kuigi on kultuure, kus naise koht on kohe koera kuudi kõrval, ongi see pigem just kultuuri, mitte mingi põhimõttelise naiste ja meeste vastasseisu asi. Üks grupp inimesi on lihtsalt lasknud endale teisel pähe istuda, kusjuures täiesti triviaalsete väliste tunnuste põhjal. Sama hästi võiks kõik vasakukäelised vaimupuudega inimesteks kuulutada. (Mida kahjuks on vist üritatud ka kunagi teha.) Ehk - asi on ikka konkreetsetes inimestes, täielikke tohlakaid on igal pool ja igast soost. Ja kahjuks tuleb neil tihtipeale teistega manipuleerimine hästi välja.
Hee, ja nüüd lükkas suvalise loona playlisti "Woman", Lennoni esituses.
Sobib. Sel noodil lõpetan :)
Sinu nurinata poleks ehk silma jäänudki:
VastaKustuta".. mis pingsalt erineb üleüldisest mehelik-siivsast tekstist."
;)