Alustuseks olgu öeldud, et minu lapsepõli oli murelik ja jõle seda ma üldsegi tagasi ei ihka.
Aga täiskasvanu ka ei oska olla. Phmt ma tahan ikka veel teha neid asju, mida lootsin teha kuskil 20-sena. Loomaaed on huvitavam kui sümfooniakontsert. Ilusad silmad ning õlad ületavad rammusa pangaarve võlu umbes sajakordselt. Päevameelelahutusena tahaks lihtsalt lasta endast ilusaid pilte teha ja neid siis sundimatu, aga võltsi hoolimatusega teistele näidata.
Ei ole lapsikustest küllalt saanud, ei ole.
Varem ikka imestasin, et kust see noorenapüsimise iha rahvastiku olulisel osal ometi pärit on: just põnev ju, et elu on muutumine ja muutuvad rollid, ootused ja eesmärgid - kui need oleksid inimesel eluaeg ühed ja samad, võikski samahästi lapsena ära surra või midagi!
Jätsin arvestamata selle, et mingi vanuse saab mõnigi meist enam-vähem selgeks ajaks, kui see möödas on.
Nt arvan ma, et võiksin oma nüüdse elukogemuse põhjal olla päris hea ja õnnelik hilisteismeline, sihuke paras keskkoolilõpetaja.
S.t. et nägus noor naine olemise saan ma ilmselt selgeks kunagi sel ajal, kui menopaus saabub.
Ja siis hakkab loomulikult kahju, et mida paganat, kuhu see kaob nüüd?! Alles sai nautima hakatud!!!!
Postitus pühendatud üha lähenevale sünnipäevale.
Minu arust suur olemise võlu selles ongi, et nüüd saab ometi teha neid asju, mille järele lapsena isu oli. Astuda lompidesse ja osta suure jäätise, elada omaette, jätta koristamata ja teha endale kas või iga päev kartulisalatit.
VastaKustutaA mul on juba natuke häbi neid asju teha, mida tahetud on ja ikka tahan veel =(
VastaKustutaTunne on nagu oleksin arengupeetusega.
ömm, kui see jutt oli õige, mis kirjas, et "lootsin teha kuskil 20-sena", st asi piirdus lootmisega, siis tahab ju see kahekümnese töö lihtsalt tegemist.
VastaKustutaPealegi on noorus noorte peale nagunii täiesti maha visatud, nad kipuvad nende mõnude sees mõnulemise asemel pigem põdema. Parem ongi seda kõike siis teha, kui on aru peas ja saab täiega nautida.
Päris lapseeast ma üldse ei räägigi, lapsolemise juures on olemuslikult nii palju jama, et kui lapsed oma naiivsuses ei arvaks, et nii käibki, ei suudaks lapsepõlvega vist keegi hakkama saada.
ma olen vist ainuke hälvik kellel oli hullult äge lapsepõlv. ma ei tahtnud üldse täiskasvanuks saada. ja ma tahaks ikka aeg-ajalt minna välja trifaad või kirjade peitust mängima. ja nii larp kui töö mänguasjamuuseumis on mu vanemate meelest ainult viis lapsepõlve pikendada. :) ja siis on mõned asjad, millesse ma lihtsalt keeldun 'täiskasvanulikult' suhtumast, sest täiskasvanud on lollid.
VastaKustutaJah, ma olen sunnitud nüüd kahe pealtnäha vastandliku sõnavõtuga kahel käel nõustuma, sest:
VastaKustutaesiteks mul oli lahe lapsepõlv nagu Inwel (kuigi kool oli mul ilgelt nõme, oli meil majadevahel midagi bullerby winnetou laadset, starring me!)(jah, me kõik saime nii draamatseda kui koomilisi kõrvaltegelasi arendada) aga teiseks ma olen pikapeale aru saanud, et nagu blogi autorgi, "oskan" ma oma elu elada siis, kui vastav etapp just läbi on saanud.
Nii tüüpilised asjad nagu kahe titega maadlemise ajal oskaks ühega juba päris hästi hakkama saada on muidugi nohu selle kõrval, et ma kogemata sain noor vallaline naine olemise selgeks alles siis, kui ma juba olin mitte nii väga noor ja abielust erru läinud kõbi! Mille tulemusena oleks võinud vabalt igasugust jama juhtuda, aga juhtus hoopis see, et ma sain endale uue, noore ja ägeda komplekti kauneid õlgu ja tuliseid silmi imetlemiseks, aga kusjuures eluaastad hakkasid hoidma mu pangaarvet paremini kopsakal järjel. See oli sünnipäevalapsele lohutuseks, juhul kui tal on ikka veel tunne, et asju liiga hilja teha on halb mõte.