Tuul on alati vastu

Tahtsin kirjutada kurba ja ilusat juttu sellest, kui kaamelt vaimustav oli tänaõhtune hämarikuvalgus ja kuidas lumega kaetud puud mu akna taga mõtlikult kaunina poseerisid ja polnud üldse tuult ja kogu maailm oli nagu mustvalge film ja mu suitsupaki peal oli kirjas "Suitsetamine tekitab sõltuvust, ära alusta!", mis on umbkaudu ainuke hoiatus, millest ma võiksin ka hoolida, aga ikkagi oli suitsuotsa hõõgus hallmustvalge maailma taustal südantmurdvalt ilus.
Ja sellest tahtsin ka kirjutada, kuidas olla kurb on tegelikult mingil masohhistlikul moel meeldiv, kuni endale aru anda, et ma asja naudin.

Aga siis avastasin, et mul on justkui pisut kiire kuskile.
Ja üldse, see õnnetuses püherdamine, tardunult ilusa looduse imetlemine ja enda haletsemine ei anna midagi muud kui tahtmise end tasapisi ja esteetilise viimistletusega ära tappa.

Lähen ostan parem lokirulle ja teen endale uue soengu või midagi.

Hiljem

...teate, ma tahtsin siia ühe video ka panna. Mis annaks meeldivalt mõista, millise soengu tegemisest ma täpselt mõtlesin.
Aga kui ma läksin, siis jäi asi üles laadima ja 5 tundi hiljem, kui naasin, laadis ta ikka veel.
Nii et ma ei saa kahjuks videot siin nähtavaks teha, aga otsige teda tekstist lingina =)

(See teeks mu nii õnnelikuks. Pagan võtaks, mul on vaja midagi, mis teeks õnnelikuks!)

(Muide, miski teebki - olen nüüd a-ha albumi "Hunting high ja low" uhke omanik. Piisab ainult sellele mõtlemisest, et naeratus suule tõuseks. Oh neid eraomanduse rõõme!)