- Sa ise tulid siia, keegi ei sundinud. Tulid surma otsima. Noh, nüüd seisab Surm sinu ees!
Poeglaps mängib omaette legodega.
Lood on kõikjal minu ümber!
Nii veider on tasapisi saada tagasi asju, mida eelmisel aastal samal ajal pidasin oma vääramatuteks omadusteks. Näiteks suutlikkus lugeda. Mitte teksti haaramise mõttes (mäletan ikka veel nii Kiviräha raamatut "Maailma otsas" kui Ishiguro "Päeva riismeid" eelmise aasta lõpust), vaid maailma haaravuse mõttes. Võin taas raamatusse sisse minna ja sinna ära kaduda nagu vanasti, pidada seda ehtsamaks kui maailma, milles ametlikult elan. Tunda end põnevast süzheest kaasaviiduna, kaduda ära, olla kuskil mujal ja keegi teine.
Gaiman loomulikult, mida te siis mõtlesite?
On üks asi, eriline asi, millest ma aru ei saa.
Miks ei mõtle kõik nagu mina seoses põhjus-tagajärg? Et kui tahaks palju raha, tuleks seda teenida. Kui tahaks lossis elada, tuleks kas raha teenida ja loss osta või näiteks hakata sealseks majapidajaks. Kui tahaks avaldada eduka romaani, tuleks esiteks romaan kirjutada ja kui avaldamine pole edukas, kirjutamist juurde õppida. Tahaks koera, on hea mõte ta võtta. Head asjad ei tule nende juurde, kes ootavad - head asjad juhtuvad nendega, kes nende nimel pingutavad. Kui tahaks kuskile auku, ei tule mitte loota, et sinna tekib auk ilmastiku mõjul, või keegi teine kaevab või saabub ettenägematu looduslik ime - tuleb ise kaevama asuda!
Nii on augu teke palju tõenäolisem.
Tõsi, teisi inimesi on niimoodi raske mõjutada. Nende oma tahe loeb päris palju. On suhteliselt raske kaevata auku läbi teise inimese, kui too seda ei taha, pole kinni seotud, uimaseks löödud (jep, põhimõtteliselt on need ka võimalused ise tegemiseks) ega muidu vastupanuvõimetu. Ja neid ei anna niimoodi mõjutada, et kindel põhjus toob kaasa kindla tagajärje, sest nad on keerulised.
Aga. Midagi teha on vähemalt parem, kui üldse mitte midagi teha.
Kuigi nutmine, jalgade trampimine ega rongi alla minek ei pruugi tepsida. Ses mõttes õpetas film "Karoliine hõbelõng" täiega vale asja - seal on peategelanna, kes algul tahab midagi (laulvat vokki) stiilis "miks ma ei saa, kui ma tahan?!", siis paneb elu kaalule ja on valmis ära surema, et saada, mida tahab - ning oh üllatust, saab isegi rohkem, kui oskas tahta.
Noh, minu kogemuse järgi see niimoodi pole.
Teised inimesed on keerulised. See, et "mina tahan" ei ole reaalne argument. Isegi kui jalgu trampida, nutta või rongi alla minna. Olla valmis ära surema, et saada, mida tahan. Teised inimesed on ikkagi keerulised, nende motivatsioonid mitmetahulised ja neist midagi tahta väga riskantne, öelgu "Karoliine hõbelõng" mida tahes. Lihtsam on tahta asju, mille teostumise eest vastutad sina üksi, ja nendega piirduda.
Tahta last on viljakas eas naisterahvale tunduvalt ohutum, kui tahta meest. Näiteks.
Aga ikkagi. See põhjus-tagajärg seos, see on selline asi, mille ma ise pidin välja mõtlema. See ei olnud miski, mida Kõik teavad ja mille juures peale tõe omandamist erandeid avastada. Tahad auku - hakka kaevama! ei olnud mitte sihuke teadmine, mis igale lapsele automaatselt kaasa tuleb, vaid ma pidin ise seda aja jooksul õppima.
Nii imelik.
Baasteadmine, mis pole baasteadmine. Hmh.
ma jäin nüüd mõtlema, kuidas ma ise selle koha pealt toimin. mul on vist enamasti hoopis nii, et mind huvitab see tegevus, mis peaks idee järgi ehk mingi eesmärgini välja viima. ja siis selgub, et ma olen meeldiva või huvitava tegevuse käigus saavutanud midagi, mis näeb välja nagu eesmärk, kuigi ma ei pruukinud sellest üldse nii mõelda.
VastaKustutamul ei olnud näiteks mingit eesmärki hakata itaalia keelest tõlkima, see oli lihtsalt selle kõrvalprodukt, et ma mõtlesin, et õpiks õige lõbu pärast itaalia keelt. samuti ei olnud mul eesmärki luua oma tantsutruppi, see oli selle kõrvalprodukt, et mul oli huvitav selle tantsuga tegeleda ja selle mastaap kasvas kuidagi iseenesest.
tõsi, lühiajalisi eesmärke tajun ma eesmärkidena paremini, nt tahan kooki - ahah, hakkan kooki tegema. kuigi seegi on kahe otsaga asi, sest mulle tegelikult meeldib süüa teha, meeldib see alkeemia, mida koogitegu endast kujutab. kui ei meeldiks, suudaks ma end arvatavasti veenda, et ega ma nüüd kooki nii väga ei tahagi, kui see just ise suhu ei kuku.
VastaKustutaMa näen enda ümber väga palju selliseid "Tahaks koera, tuleks koer võtta" inimesi - igal aastal paari. Kohe hirmsasti tahaks alati südamele panna, et mõelge alati ka kaasnevatele tulemustele. Et kui kolite lossi, siis oletegi sõpradest kaugel ja keskkütet ei ole, ja kui võtate kutsika, siis tulebki arvestada, et alguses lõhub natuke ja hiljem ei saa enam aastaks ajaks Aafrikasse minna või rongi ette hüpata, kui tuju tuleb. S.t. saab, aga elu enda külge sidumisega võetakse ka vastutus selle elu eest. Ja kui laste puhul inimesed veel kuidagi saavad sellest aru (või ei saa, aga ühiskond ikka nagu sunnib), siis koerte puhul on väga palju sellist "ah, viin maale ära, saabki joosta" suhtumist - mis on täiesti väärastunud, sest sa, kuradi tainas, teadsid varem ka, et sa elad korteris või oled joodik või teed 24tunniseid vahetusi või kõik need kolm kokku. Oleks pidanud siis vastavalt planeerima, raisk. (Teistele infoks, ma ei arva praegu, et vvn on joodik, kes tahab koera võtta, ma sain aru küll, et see oli suvaline näide, sõna koer on lihtsalt minu TRIGGER, mis iga kord käima tõmbab.)
VastaKustutaEks ma seda muidugi ketran ka kõigile inimestele minu ümber, kes koera võtta tahavad, esitades küsimusi nagu "Leonberger kasvab üsna suureks, oled sa kindel, et ta on korterikoeraks hea mõte?" jne, aga ega nad ei kuula. Inimesed ei kuula tegelikult pea kunagi, kogu rääkimine on iseenda rõõmuks ja dialoog on selleks, et kaks inimest saaksid omaenese hääle ilusat kõla kuulda. Vahel harva teise häält ka, kui ilus hääl on. Sõnum pole oluline.
Ja Nodsu, mul oli ülikooliga küll nii, et "nii tore on siin, õpiks muudkui veel ja veel", aga diplomitöö kirjutamine oli küll täielik "ma tahan diplomit, järelikult tuleb kirjutada protsess". Kiristasin hambaid ja kirjutasin, ime, et need välja ei kukkunud.
VastaKustutadiplomiga oli ehk mulgi nii (kuigi mu mäletamist mööda oli sellega tundemaailmas rohkem nii, et "ah nii, nüüd olen ma end suure õppimisvaimustusega nähtavasti seganud millessegi, mille puhul oleks viisakas ka bakatöö (ja hiljem makatöö) valmis kirjutada, noh, eks ta tuleb ära teha, kui ma juba endale kogemata selle kohustuse võtsin". st ega diplomi saamine mul mingi eriline eesmärk ei olnud, tegingi seda rohkem viisakusest - "olete mind siin nii kenasti õpetanud, ma teen siis omalt poolt midagi vastu, kuigi ma ise selle järele erilist vajadust ei tunne".
VastaKustuta* Ma armastan sind, VVN!
VastaKustutaja nüüd kaks arusaama kohustustest:
* Suvalise koera korterikoeraks võtmine ON hea mõte - ta on koos talle armsate inimestega oluliselt rohkem aega kui õuekoer(ad), AGA (!) see tähendab ca 10-15 aastat IGA PÄEV 2-3 tundi temaga õues olemist... millest tõuseb tulu ka (koeraga) õuesolijale.
* Õppimise EI tähenda kohustulikus korras lõpetamist (kes sulle sellist veidrat asja rääkis?)- õppida, näiteks kõrgkoolis, võib väga hästi ka nii, et ei tee eksameid ja lõputöid, mis ei meeldi... olla ilma diplomita on väga lihtne
A.
Kõigetähtsam on käesoleva avalduse esimene punkt. See on ka ainuke tähtis, see mis loeb
Mul on endal ka koer korteris, suisa keskmise suurusega koer (oli kaks, nüüd on üks, ei viinud seda teist maale) - mina saan väga hästi hakkama, mul on ka suguvõsa, kes on nõus teda suvel näiteks nädal aega hoidma, et ma saaksin puhkusele minna jne, nii et pole probleemi. Aga ma arvestasin sellega, milliseid järeleandmisi ma selle arvelt pean tegema, et tulevad koerakarvad jne. Ja kui mu puhtusefriigist sõbranna hakkab järsku rääkima, et tahaks korterisse bokserit, siis ma ütlen, et bokser ON väga energiline, bokser ILASTAB, mõtle sada korda, enne kui võtad. Mõtles, võttis, nüüd on koer maal, sest "tal on seal parem". Ei, parem oleks tal olnud, kui teda poleks ilmaasjata solgutatud.
VastaKustutato Rents
VastaKustutaSinu lugu räägib inimesest ja mitte koerast. Räägib puhtusefriigist ja sellest, et inimene ei tea, mida tahab ja teeb. Viletsa inimesega on igal koeral halb, sõltumata sellest, kas korteris või õues. Kui õues, siis ükskõik, kas ketis või tara taga.
Sinu varasem üldistus puudutas korterit ja mitte inimest.
Tegelikult vajab ka õues elav koer koos-olemise-aega ja korterikoerad saavad seda rohkem. Saavad seda rohkem lihtsalt koos olemisega (õhtul teleka eest) kui ka kõndimas (jooksmas käimisega. Seda viimast selle läbi, et korterikoeraga ei saa vihmase ilmaga jalutamisest loobuda (koera pissi/kaka vajadused, mille vastu ei saa miskit), aga õuekoera jaoks on hommikune koos läbitud 10-15 kilomeetrit erand ja mitte reegel...
Vabandust eemast mööda mineku pärast.
A.
Ma Karoliine hõbelõnga osas vaidleks vastu. See minuarust rääkiski muuhulgas, et lihtsalt "mina tahan" ei ole argument. Printsess ei olnud vokiotsimise-retkel, vaid pagenduses ning too vokipääsmine võis olla allegooriline, (ema kunagi rääkis :)) vihje vanale uskumusele, et läbi tule minek päästab needusest/nõidusest.
VastaKustutaMuidu ei olekski kirjutanud aga korjasin selle filmi üles mingi pool aastat tagasi ja leidsin selle seest üllatavalt palju.
Üldiselt olen nõus, aga korterieluga kaasnevad ikkagi teatud piirangud. Kasvõi see, et kui sul on enne teatrisseminekut kümme minutit aega, et koeraga väljas käia ja ta püherdab siis mingi rõveduse sees, oledki sa sunnitud ta tuppa jätma, haisvasse korterisse tagasi tulema ja pärast ülevat elamust teda küürima hakata. Kui on aed, lükkad ta aeda ja unustad järgmise hommikuni ning siis pesed. Selles mõttes kaasneb korterieluga inimesele vahel ikka teatud ebameeldivusi, ka siis, kui muidu ühtmoodi koera pead. Minu oma on näiteks nii ära hellitatud, et ka maal vanaema juures ei ole võimalik teda mitte jalutada, toob ühel hetkel oma rihma lihtsalt ja on jalutama minek.
VastaKustutaMatrten - me nähtavasti tõlgendamegi erinevalt siis =)
VastaKustutaEt mu meelest ta ei tahtnud lõpus niivõrd seda vokki kui onniomanikust meest - ja saigi.