Iseennast avastamas

Ma käisin eile pulmas. Esiteks on mul hirmus hea meel, et mind kutsuti, sest see oli mu elu viies pulm alles, teiseks hakkasin nutma, kui pruudi kingitusest (te pole midagi kuulnud sellest, et pruut tänukingitusi jagab? Ma ka ei olnud) esimest luuletust lähedasele sugulasele ette lugesin, sest nii ilus, ja kolmandaks tegin avastuse.
Enda kohta, sest ennast vaadeldes elangi.
Oot, mõte läheb rändama - ah, olgu, lasen tal rännata.

Mul on üsna unikaalne võimalus näha maailma sedasi väheste tunnetega, teades samas, et tunded on mitte ainult olemas, aga ka mäletades, kuidas nad tunduvad. Valu oli valus, see on isegi hiljutisemast ajast meeles, armumine mõrumagus, rõõm kirgas kui päikesepaist.
Varem vaatlesin ennast, nägin, kuidas ma olen nagu kõik - ja õppisin elu selle pealt. Nüüd ma ei õpi elu ega seda, kuidas Kõik on, õpingi ennast. Aga näen teistsuguseid asju ning teen teistmoodi üldistusi.
Nii on mul siginenud mõned elulised avastused, mille tegin ja millega nüüd elan, mida varem ei teinud ja osasid ei saanudki teha.

* "See on ainult raha."
Sul on tervis, lapsed elus, peavari ja seinad alles - milles su probleem on? Sa muretsed seepärast, et ootamatud kulutused või tahaks suuremat korterit või uusi kingi? Trompet katki, sest kukkus maha? Bussiga teise linna sõitmisel tuleb tervele perele pilet osta või valida mitteminemine?
Su elu peab ikka väga kerge olema, kui suudad raha pärast muretseda.

* "Kõik toimib ka ilma minuta."
Või ilma sinuta. Vahet pole, kelleta. See oli mulle osaliselt põhjus, miks surra: nägin, kuidas lõpptulemusena saab kõik toimima ka ilma minuta, minust ei jäänuks maailma auku, kõik vajakajäämised taanduksid tasapisi ära.
Aga nüüd ma ka ei vastuta. Ei võta ette. Ei tee peenraid ega remonti, käsitööd v.a. nõelumine, ei vii kassi arsti juurde, ei tee palgatööd, ei anna juhtnööre, ei kamanda isegi lapsi eriti - ja mis muutus?
Kõik toimib. Mul on lihtsalt vähem teha.

* "Inimesed on lihtsad loomad."
Mõistus on loorõhuke, peaaegu mittemiski. Seda võib ju rakendada, aga meelelahutusena, kõik, mis inimesele tegelikult loeb, on kehas, on tunded, on algne ja ürgne reaalsus. Meelt lahutada ehk mõelda saabki ainult siis, kui keha on terve, õnnelik ja tal jääb ressursse üle. Isegi vaimseimad meie seast on oma keha sees, sealt on kõik askeesi-zeni-misiganes ideed pärit - muuta end selle osa suhtes sinust, mis on loomalik keha, tundetumaks, pöörata rohkem tähelepanu mõistusele - oh, nii saab mõistuse osa nt 2,23223568 %-lt 3,43342562 %-ni! Jee!
Teha hästi ja saada pai.
Enamik inimesi on hullemini supis kui mina. Kusjuures. Mõtlevad veel vähem. Märkavad veel vähem reaalset, on kinni oma 2-3% mõistuses ja arvavad, et see ongi päris.
Ma naeraks, kui nii kurb poleks. Elu on napp isegi planeedil Maa, enamik siin on mitteelus mateeria. Inimesed nii väikesed omakorda selle elusa mateeria sees ja üks inimene pole õieti mitte miski. Rakukogum. Lihtne.
Omast arust nii eriline.

* "Ainult praegu on tõeline."
Tulevik on ebakindlus. Võib-olla tuleb dinosaurus vastu, võib-olla ei tule.
Minevik on möödas.
Mida saab natuke mõjutada, on väga vahetu tulevik, mu jaoks on piir umbes 40 tundi, ja kui tuleb mõte, mida teha, tasub seda teha kohe. Hiljem ei pruugi meeles ollagi.


Nii, ma käisin eile pulmas, on ju.
Ja väsisin väga ära, sest seal oli
a) palju inimesi
b) uus koht
c) palju võõraid inimesi
d) suht uus tegevus. Tahan öelda, et PULM, ma olen pulmades üldse viis korda käinud - ja nad kõik on erinevad olnud.
Ikka veel on lusikad täitsa otsas, mitte midagi peale lihtsalt olemise ei taha teha. Isegi magasin päeval, mida teen väga harva. Magama jäämine võtab mult umbes pool tundi kuni tunni suhtelist vaikust ning liikumatust ja päeval tuleb mul enamasti sel ajal pähe ka muud, mida teha. Näiteks kohvi.

Ühesõnaga, väsisin VÄGA ära. Juba pulma minek oli uute kohtade ja iga päev mitte kohatud inimeste jada ning sellisena väsitav, ja mingil ajal läksin vaatama bussiaegu tagasi linna minekuks, kusjuures ma teadsin, et lähen eeskätt omaette olema ja bussiajad on lihtsalt ettekääne.

Aga alles siis, kui jalutasin peopaigast eemale, kivikesed kingade all, õhus tunda nii selge suvi ja meretuul juukseid lendu puhumas, olin nii ihaldusväärselt üksi ning omaette, meenus, et olen seda teinud lugematuid kordi ennegi.
Inimeste kokkutulek, see, kui neid on palju koos, on mulle alati raske olnud ja olen viimasel ajal ka imestanud, et miks on tava midagi tähistada peoga? Tähistamine peaks ju mõnus olema? Kutsuda kokku rohkem kui viis inimest korraga on ent üsna kindel meetod neist mitte ühegagi pikemalt rääkida, aga nad samas on koos Kusiganes ja koormavad lihtsalt sellega, et on koos.
Enne ma ei mõelnud sellele, et inimeste kokkutulemine on väsitavus iseenesest, et ma pean sellest pagema ka terve olles. Ei märganud, et see ongi mulle raske. Läksin lihtsalt ettekäände leidmise järel minema, sest ilma tulnuks ju naastes välja mõelda, kus ma käisin, ning "Ah, olin lihtsalt omaette" on rõveda meeleheitlikkusmaiguga lause.
Sest inimestel peaks ju tore olema, kui neid on palju koos. Nad ei peaks üksiolemisse tõmbuma - selleks ma ilmselt hakkasingi suitsetama, muide. Et olla kuskil sanktsioneeritult üksi, mõelda omi mõtteid, rääkida inimestega näost näkku mõni sõna privaatset juttu, sest teisi ei ole ning oleme viivuks omavahel.

Mul ei ole pidudel kunagi toredam olnud kui muidu. See on alati kangelaslikkus, suutmise venitamine üle kõikvõimalike piiride, ning alles nüüd näen seda selgelt. Enne mõtlesin, et olen imelik, kõigil on tore (kust ma teadsin???), mina lähen ja olen omaette, ei jaksa, nutan vahel...
Alati.
Mulle on see püüd omaette olla peol normiks, mitte miski, mis on nüüd, haigena, tekkinud.

Bussiajad, mis peatuses kirjas olid, muide, ei sobinud, sest seal oli kirjas täpselt üks buss, mis väljus kell 6.53 hommikul. Aga mind toodi autoga linna ära väga armsate inimeste poolt, kellega soovitas rääkida veel üks armas inimene, ning lisaks pean tõdema, et mulle ikka meeldivad kenad noored mehed vähemalt esteetiliselt. Tulin ööseks emakoju ja olin üritusega rahul, sest ma olin nii vapper ning tasus üleni ära.
Peo kohta oli tore =P