Suur õde

Tegin kujunduse (ideega kui mul on uus elu, võiks seda ka võrgupäevikus näha olla) ümber ja pean nüüd ise harjuma sellega, kuidas virsikuoranži ja rohelise asemel on kahvaturoosa ja hall.
Nagu mis mõttes. Täiesti valed värvid ja vale pilt lisaks! Lõvi või väljasõidutee asemel Sandmani Surm.
Mis on küll väga kohane, aga...

Ah, räägin teile Sandmani Surmast ja mis seosed tal minuga on - peale ilmselgete, sest seda, et naine ja Surm, pole nagu mõtet rõhutada.
(Et Ray andis mulle feissbuukis koomiksitegelaste meemis juhtumisi tema, on selgelt lahti lasknud koletisliku mõttepalli mu peas.)

Surm on nimelt Sandmani koomiksites see Vanem Õde. Ta ei ole pesakonnast vanim, aga ta on aktiivsetest tegelastest, kes midagi TEEVAD ka, vanim, ja sihuke väga ideaalne vanem õde. Annab nõu, patsutab pead, naerab probleemide, aga mitte nende all kannatajate üle, puistab elutarkusi, on ilus ning elab mingit oma elu kuskil eemal, kui teda parajasti tarvis pole.
Ja noh ja noh - see oli üldiselt ka roll, mida ma ise mängisin-elasin-olin. Igaüks on tähtis, on ärakuulamist väärt - mhmh. Probleem võib olla tobe, aga mitte selle omanik - mhmh. Ei ole vaja pildil olla, kui sind ei vajata - mhmh.

Lisaks räägib Surm, et ei ole merciful ega blessed, on lihtsalt see, mis ta on - aga välja tuleb ikka nii, et ta on valu lõpetaja, kannatuse katkestaja ja kui keegi jookseb parajasti verest tühjaks, on Surm see ainus, kes talle naeratab ning käe ulatab.

Ideaalses maailmas olin ma selline ideaalne mina.

On ju isegi minu nägu?!

Mu unelmad, kui mul veel palju-palju rahvast peas elas (enamasti mehed) ning moodustusid põnevad lood, olid sellised, kus mu täita oli vanema, tugevama, naeratavama ja ressursirikkama kõiki toetav roll.
(Praegu ma toetun ka pea sees ise teistele, mulle tundub see vajalikuma kujutluspildina, kui tunda, et suudan kaaslasi toetada ja neile abiks olla.)
Ka mu ihamootor töötas igas maailmas selle pealt, et meeldis olla juht, targem, tugevam, otsustavam. Kui ma allusin, oli mootoriks tunne, et teisel on nii huvitav mind juhtida, oo, mulle nii meeldib pakkuda talle seda juhtimistunnet!
Nüüd olen suhteliselt ihavaba, on ju. Ma ei tea, kuidas ihaldada, vähemalt oma mõtteis aktiivne olemata.

Kõik maailmad, mis mus varjul püsivad, on juhita, ootavad, et ehk ma korjan ennast kokku ajapikku.
Ehk.

Aga tõelises maailmas, selles, milles me ühiselt elame, tahaksin praegu panna oma pea kellelegi sülle, usaldada tema otsuseid ja armastust minu vastu, olla eelkõige õde ja mitte hoolida, et peaksin olema vanem.
Ma olen ju lollim kui ükskõik kes, kes ei läinud alla rongi oma elu sittadel hetkedel (mida on kõigil). Nagunii olen lollim, nii et miks üldse omada millegi kohta arvamust või arutleda või isegi mõelda omaette millegi üle?
Paneks pea sülle, usaldaks, ei mõtleks.

Paraku on inimesed vahel veel nõmedamad, kui ma isegi sellise loobunu, sellise haige ja nõrgana taluda suudan.
Ikka veel selguvad olemas olema need Mõnedisikud, kes on liiga lollid, olemaks isegi mu nooremad vennad-õed. Kes mulle ei loe, sest kuskil on ka minu piirid, nii leebe, kui olengi. Nendega ma ei mängi, sest neid pole mu jaoks tegelikult olemaski.
Siis on veel terve hulk neid, kelle jaoks paraku ikka olengi see Vanem Õde, tahan või ei taha. Nad ei ole liiga nõmedad, et üldse mitte inimesed olla, kuid kuidagi intuitiivselt ma siiski ei suuda neile toetuda. Kui, siis on mõeldav vastupidine seos. Nemad võivad mulle toetuda.
Ma ei taha olla see Vanem Õde, õigupoolest. Ei taha olla kellestki tugevam, võtta vastutust, naeratada end läbi kõigist raskustest, pillata tarkuseteri - ent see tahtmatus jätab mu veidralt alasti, narratiivituks. Mittekellekski, sest midagi muud ma olla ka ei oska.
Inimeste maailmas on see Vanem Õde mu roll ning kui ma seda ei täida, ei ole mulle teisi rolle samuti ette nähtud. Lihtsalt ei ole seda auku, kuhu uue endana sobituda.

Mõtlen, et kui Sandmani Surma tausta näha, nagu silmanurgast-pilgult kujutan ette iga tegelase tausta, kes lugudes on, on seal ajaloos täpselt samasugune soovimatus olla Vanem Õde - ning paratamatu leppimine selle rolliga.
Ta on arhetüüpiline suur õde, täpselt see, kes omal moel minagi olen.
Ning tasapisi aktsepteerin ka mina taas seda rolli. Olen, kes olen, tahan, keda tahan, naeratan, sest leebe ja tugev - ning me oleme temaga üks.

Sandmani Surm on väga kohane siin võrgupäeviku päises.
Aga hea tsitaat on ka.