Kes päästab maailma kui mitte sina?

See on päris huvitav, kuidas lusikad võivad otsa saada ilma, et seda isegi märkaks.
Või noh - tervetel see ongi ilmselt nii, ei märka ja ei märka ning lõpuks võib asi väga koledaks minna selle toel, et ma natuke ju viitsin veel? Eriti kui end kokku võtan? Milline inimene ma tahan olla, kas see, kes teeb asju ära ja päästab maailma, või see, kes kerib end arvuti taha ja sööb šokolaadi interneti juurde?

Mina tahtsin küll maailma päästa. Tegelikult tahaks ikka veel, aga maailm, paraku, tahab kõigilt alati rohkem, ja olen õppinud üsna karmide elamuste kaudu, kuidas ma tõesti ei ole asendamatu.
Eile olin täiega imestunud, kuidas suutsin niiiiii palju teha päeva jooksul ja üldse ei surnud selle kätte ja ohoi, niiiiiiiiiiiiiiii palju!
Kui ma täna ei oleks nii kuramuse väsinud juba hommikul, kui mul ei oleks suutlikkus magada kadunud öösel poole kolme paiku ja ma poleks viimaks sellele unepuudusele alistunud ja seitsmeni üleval olnud, teinud ja söönud munavõid enne uuesti magajäämist, et uni üldse tuleks, võib-olla mõtleksin, et mu tegelik võime asju teha ongi lähemal sellele eilsele paljule ning mind hoidis seni tagasi ainult laiskus.
Võiks ikka teha rohkem!

Nojah, aga olen väga surnud täna ja siis sellist tunnet ei saa tulla. Koorisin kolm muna, sest munavõi oli hea, ja keetsin neid nagunii viis, sest jee ma üldse viistiks alla kolme muna keeta, ning see munakoorimine võttis mu täiega läbi. Nii veedangi oma pühapäevahommikut - joon kohvi ja puhkan munakoorimisele kulunud pingutusest. Kolm kooritud muna ootavad laual taldrikul, sest neid kahvliga peenestada ning soola ja võiga segada tundub õudselt pingutav, selleks tuleb eraldi jõudu koguda.

Mul tuli mõte, ühe sõbra kunagi öeldu toel. (Võib-olla ta ütleski kõike seda ja mõte pole üldse minu oma, ei mäleta ju.) Et kõigist võimalikest maailmadest saangi tunda ainult seda, kus ma elus olen, sest neid maailmu, kus surin, ma ju ei tunneks. Et see praegune on üks neist maailmadest.
Ja samas võib täiesti ollagi, et see maailm ongi ainus, sest kõiksus keerab ennast sellesse jätkuvusse, mis on talle tululikem - nii palju kordi on maailmal olnud hukkumisoht, nii ebatõenäoline oli elu teke, kui palju saab ühel planeedil vedada?! Aga kui ta keerab end selle järgi, mis on talle tululikem, on kõik loogilisem. Siis pidigi vedama.
Ebavedamise juhud on kuskil paralleelreaalsustes, võib-olla olematusse kadunud, võib-olla olemas, aga meile igatahes kättesaamatud. Ja ma ei saa näha maailmu, kus surin.

Tegelikult olin omadega läbi juba kahe muna koorimise järel, aga koorisin ka kolmanda, sest siis on see tehtud, kõik munad kooritud, ning ei oota tegemist. Mingi metafoorne võrdlus mu elule üldiselt? Kisub ikka pingutama oma jaksamise piirialadel, sest muidu tuleb pingutada hiljem ja pingutamise ootus on hullem kui reaalne pingutamine?

Täna lõppeb folk ja pereliikmed tulevad pealinna tagasi. Muidugi ma koristan nende saabumiseks.
Lihtsalt - mitte praegu.