Kunagi 2013 lõpus kirjutatud

Võib-olla saab sellest keegi midagi selgemaks, et avaldan oma vanu mustandpostitusi. 
Sellest konkreetsest, muuseas, viisakama osa tegin natuke ümber ja saatsin vaba elu elama juba toona.  
Võib-olla ei saa ka. Selgemaks.
Aga mus on väga madal soov midagi enda kohta saladuses hoida, ning see on ka hästi kirjutatud mu meelest.
Palju paremini, kui praegu kirjutan, tundetu ja ükskõikne, nagu olen.

***

Naljakas lugu - jooksmine või mitte, aga täna natuke surgiti seal haavas ja läksin jälle üleni tükikesteks.
Tundub, et võib-olla ei olnudki asi võõrutusnähtudes ainult.
Võib-olla on tugev ja hea olemise aeg otsa saanud mõneks ajaks.

***

Kuidas sa räägid asjadest, mille peab enne kandiliseks mõtlema ja sõnastama, et neist mingit aru ja otsa kätte saaks? Sellistest asjadest, mis valguvad peost ja peast ära nagu lilla udupilv või vesi või tulekeel?
Ma võin nad ju karpi suruda, kandiliseks mõelda ja lihtsaks teha, aga kas need on siis üldse need asjad?

Olen ühte meest kaua aega rinnus kaasa vedanud ja temast kilomeetrite kaupa vaikinud. Hinganud sisse ja mõelnud, et nüüd sõnastan ära... ja hinganud siis jälle välja, puhunud toa kannikesekarva udu täis ning pead vangutades minema läinud, vaatama aknast välja loojangusse või pimedusse või kuldsesse suvepäikesesse, üle aknapleki kõlkuvate jalgade all naeratavatesse lilledesse või taeva lõputusse sinasse.
Sinasse.
Sinna.
Sinusse.

Mõnikord ei taha näha asju ainult sellena, mis nad on. Näed hoopis natuke nendena, mis nad on, aga ka natuke nendena, mis nad võiksid olla, ja silmad on vett ja pihud lillat udu täis ja see on nagu torm kohati. Tükike kannikesekarva unelmat päris elu keskel. Värvimas teda eredamaks, heledamaks, hullemaks ja hellemaks, kui oleks ilma selleta.
Ning mis siis sellest, et valus. Vahepeal on ilus ju samuti. Üldse, ega see polegi elu, kui haiget ei tee!

Vead niisiis teda rinnus kaasa läbi oma suhete ja armumiste ja suudluste augustitaeva all ja arvad, et nii saab.
Selgub, et saabki.
Saabki.
Kogu eluga on nii, et kui sa midagi otsustad - siis on kogu küsimus selles, et kui lõplikult. Kuni su otsus on lõplik, selgub, et nii saabki.
Ja kui enam ei ole lõplik, võib korraga selguda, et ei. Ei, ikka ei saa. 

Ma ei saa.
Ei jaksa enam.

See rindu kinni kasvanud rauast küünis ei hakka kunagi olema midagi muud kui terav ja raske, kui tahes armas selle mehega ka kõnelda on, kui tahes imelisena, eredana ja hinnatuna ma end parematel hetkil tema seltsis tunnen, kui tahes säravate joontega ta end mu meeltesse joonistanud on.

Võib-olla otsustasin ma, et nii enam ei saa, just siis, kui sain aru, et ta teeb seda meelega.
Joonistab end mu meeltesse.
Vaatab, et ma kunagi ei saaks puhkust ega mõistmist ega lihtsaid ausaid vastuseid. See, et mul on konks elavas ihus, see ei ole nukker paratamatus, see on valik, mille lisaks mulle tegi tema ka.
Ja see teeb mu kurvaks ning on samas väga vabastav.

Vabastav, sest ma mõtlesin, et olen oluline kuidagi iseenda pärast. Mõtlesin, et kuskil seal on reaalne hoolimine. Ja sellest oli nii raske lahti lasta.
Aga tegelikult olen talle lihtsalt miski, mida enda küljes kinni hoida minu valust ja kurbusest hoolimata, ainult tema jaoks ja rõõmuks.
Mis ei ole üleni halb asi, sest vahepeal on ju minulgi ilus. Vahepeal on kannikesed ja loojangud ja vaimus väljajoonistunud kuju mu laugude all.
Aga võimalusest olla kellelegi enesehinnangutõstja, igavusepeletaja ja mäng on kergem lahti lasta kui tundest, et oled oluline.

Mulle on millegipärast väga oluline oluline olla.
Tunne, et mind polegi tegelikult olemas, ma ununen tuulepuhangu ja raadiost tuleva laulu peale, olen miski, mille kadumist märkaksid ainult mu oma lähedased veresugulased, on nii tugev, et ma väga harva suudan uskuda, et kellegi jaoks olen mõnikord teistmoodi ka. Mu endapilt on tolmukübe päikesevihus - kaob päike, pole ka mälestust, milline see ebe just oli või kas neil üldse oli omavahel vahet või...
Üks võrgupäevik kolmesajast. Üks larpar sajast. Üks tüdruksõber kümnest. Üks jutukirjutaja sajast. Üks luuletšikk kaheksasajast. Üks õendustudeng neljasajast. Üks üksikvanem Eesti sajast tuhandest. Käed, mis pesevad nõusid nagu miljonid teised käed, lehitsevad raamatut, trükivad, pesevad köögipõrandat, hoiavad varbseinast, lehvitavad.
Tolmukübe valgusvihus - ja ma ise olen ka oma valgus. 
Jah, ma tean, me oleme kõik ühesugused ebemed ja sureme varsti ära.
Jah, ma tahan ikkagi kellelegi oluline olla. Mõnikord. Kuidagi. Millegi poolest.

Aga kui ei ole - siis on minna lasta jällegi lihtsam.
Olen üks mõte peas vähem, üks nägu rahva seas vähem, üks leht tuules vähem - see ei olegi raske.
I am a leaf on the wind. Watch how I soar.

Võib-olla ei saa temagi aru, et ta on nii oluline, nagu ta mulle on.
Tegelikult ka, inimesed ei saagi sellest vahel isegi siis aru, kui enda meelest olen kõik väga selgelt välja öelnud. Ma olen avameelne väga paljude asjadega, aga mitte sellega, kui katki mõni mind kui lihtsa vaevaga teha saab.
Sest... sest ma tahan ju olla aus ja hea ja tugev.
Ja olles aus ja hea ja tugev, pean tõdema, et tegelikult ma tükkideks ju ikkagi ei lagune, kui ma seda ise endale ei luba. Ning ega ma ei luba.
Poleks mingit õigustust.
Mulle pole midagi pakutud, midagi tõotatud, ühtegi sündsusetut hetke kingitud. Pole midagi mille põhjal hambaid kiristada ja rusikat kokku pigistada. Mis õigusega ma siis ähvardaksin tükkideks minna?
Kui lähen, on see üleni mu oma valik, viimse kui sendi ja sentimeetrini, ja oma vastutused tuleb ise kanda.

Ainult et nüüd ta võib-olla ei teadnudki.
Nüüd korraga, kui ma tunnen, et enam ei jaksa.
Mõned lihtsad asjad on liiga keerulised ja rasked ühtäkki, ja korraga küsin ma endalt, miks on nii, et ta ei paku mulle isegi viilu juustu talvel, kui mul on nälg ja külm ja ma palun.
Võib-olla tal ei ole.
Võib-olla ma küsisin valesti, liiga leebelt ja häbelikult.
Võib-ollasid on terve maailm.

Aga see, et tema armastab oma naist ja mina ei tea isegi, mis see armastus siis on (kui mitte just sooja tundega hetk, mil inimestel on koos hea olla?) (praegu mõtlen, et see on inimese kalliks pidamine tema kasutusest hoolimata), on fakt.
Teine fakt on, et ma ei saa seda küünist lõputult rinnus kaasas kanda, kui tahan veel kunagi kellelegi  tervet oma südant pakkuda.
Poole südame pakkumine ei ole seni väga häid vilju kandnud. Arvasin, et kui kellelegi pool juba anda, tuleb ülejäänu järele - aga läks kuidagi vastupidi. Annad poole kellelegi uuele ära, aga see konks tõmbab ka selle pooliku jälle enda juurde mõne aja pärast. Haav ei parane ja oh!
Ma olen õppinud seda valu samuti armastama.
Ega ma ei taha lasta sel haaval kinni kasvada, oma sisimas ei taha ikka veel.

Ma tean, et võib-olla olen kõigest valesti aru saanud. Ega ma ei olegi eriti tark naine.

Mu valgus on  lõpukorral.