Inimesed on vastikud

Kuskil on tehtud mingisugune kohutav viga. Eiei, olge nüüd, MINA ei teinud.
Kuigi nojah, eile.
Sellest hoolimata, et üleeile.
Ja raske oli mul juba üleüleeile!

Phmt ma istusin praegu arvuti taga 20 minutit, ei teinud siin midagi peale oma intensiivraviarvestuste vaatamise (kõik on tehtud, miinimumi peale, aga tehtud - miinimum on 70%, ärge kartke!), üks jalg sukkpüksis ja teine väljas, sest ma olin liiga väsinud, et teist jalga ka sukkpükstesse panna.
Kusjuures need on head sukkpüksid, sellised, mida on mõnus jalga panna, mitte mingid pigistavad ja/või katkiminevad õudused.

Otsisin netist paisid, aga midagi peale selle tehtud arvestuse (eile oli järeltööde päev, ühe arvestuse sain kohe teada, et tegin ära, teist pidi ootama) nagu polnud.
Mäh.
Samas muidugi, kui nüüd järele mõelda, oleks mõni asi veel pai, kui ma nii väsinud poleks ja neid ebaoluliseks ei peaks.

Tunne, et inimesed minu ümber jäävad järjest lollimaks, tugevneb pidevalt. Näiteks eile, kui ma viisin endale voodissepanemiseks puhtaid linu ja padjapüüri teise tuppa, peatas lähedane sugulane mind lavasosinal ja ütles, et tal on paar küsimust.
Mõtlesin, et mingi tähtis asi.
Ja siis viis ta mind teise tuppa ja küsis voodipesu kohta, mille ta kapipõhjast leidnud oli, kas see on puhas. Ma sisistasin, et pole aimugi, aga ta jätkas mingi küsimusega millegi muu pihta, mille ta oli leidnud ühest kastist, kuhu ta umbes viimasel poolel aastal enne vaadanud ei olnud, tegi viite minu kui "millegipärast tigeda" kohta ja ma plahvatasin.
"Ma olen niiiiiii väsinud, ma ei taha sellele mõelda!"
Lähedane sugulane, keda ma seni suhteliselt arukaks olen pidanud, sai mu plahvatuses pihta ning küsis seepeale ise ka kõrgendatud häälel ning silmad punnis: "Ja kelle süü see on?!" ning seepeale läks mul vint täiesti üle.
"See pole kellegi süü. Ei sinu, minu ega Tütarlapse (kes sealsamas veel arvutis oli ja üldsegi ei maganud, kuigi ma olin talle öelnud, et mingu), see lihtsalt ON!"

Siiamaani vihastan sellele mõeldes, et mu väsimus kellegi SÜÜ on.
Ei, muidugi, minu enda, mina ju läksin rongi ette, ma nüüd tunnen end selle arvel rämedalt süüdi, et ajukahjustus - kellel läks paremaks sellepärast, käsi püsti!


Äh, te olete nii nõmedad, kes käe tõstsid, teie pärast ma ka ei viitsi =P
Inimesed
on
lollakad.

Mu arust =)

Aga Tho on täiega tore!