Teha, mida inimene tahab

Ma olin eelmises postituses väga väsinud?
Noh, see pole midagi pärast eilset väsimust, see kuramuse larp kestis poole kaheteistkümneni öösel (lubati, et "hiljemalt pool 11 lõppeb, siis teeme järelbriifi"), järgmisel päeval olin ma üleni peavalune ning pehmem kui kassipoeg, nii nõder, et lükkasin oma järjekordsed alastipildid lihtsalt edasi - ning ei suutnud süüa midagi peale kohvi pool päeva, sest kõik ajas iiveldama. Sealjuures pidin ma silma kinni panema, kui kohvi valasin, sest nägin nii hullusti kahekorra, et muidu oleksin tassist mööda kallanud.

Ütleme, et nüüd kolm päeva taastun. Mingeid plaane ei tee.
Noh, võibolla pühapäeva õhtuks pisikese =)
Olen mõnevõrra pahane larpikorraldaja peale, aga kuna ta tegelt on mu lemmikute hulgas, saab andeks. Lihtsalt no NATUKE oleks võinud mõelda ka. Mõned meist ei ela samas linnas ja pidid veel õhtul ühistranspordiga koju saama.
Kui nad ei saa just oma ema juurde minna, sest viimane rong läks ära. Ja noorema lapse ööseks üksi koju jätta, sest no ta jäi sinna, mis teha.
Muidu oleks saanud varem minema joosta, aga ma jätsin oma telefoni koju (no ennegi väsinud, noh!), kella vaatamine nõudis selle küsimist kelleltki ning arvasin, et mu ajataju on lihtsalt mööda, nii hilja ju ei saa olla, nagu mulle tundus.
***
Okei, selgitan natuke, mida tähendab "teha, mida tahan":
Näiteks võiks tuua koristamise, sest see on kõigile tuttav.
On mingi tase, kus endal on vastik olla, kui ei korista. Selle tegija, mida hetkel tahab teha, on leidnud enda jaoks õige aja koristamiseks. Võib koristada ka enne, kui midagi muud teha ei ole ning see tundub kõige mõistlikuma viisina aega mööda saata, ent see on sihuke juhuse asi - võibolla ei ole seda tühja aega enne.

Aga. kui juhtumisi ei ole tegu kõige puhtama inimesega, on ammu enne, kui tal endal vastik hakkab, teiste inimeste piir käes. Kui siis keegi külla sattuks, kasvõi üle ukse vaataks, eriti hull, kui keegi puhtam inimene elaks samas kohas - oleks neil täiega rõve, mõni võibolla isegi minestaks, ja siis vana mina tunneks ilmatusuurt piinlikkust, et oleks vist pidanud juba enne juba rohkem koristama. Kuram.
Uus mina mõtleb, et kel vastik, see koristagu ise. Põrgut ma jaksan ja viitsin teiste heaks elada. Ega ma kätt ette pane, kui keegi tahab koristada, aga see ei ole minu asi. Veel.

Aa, vastuolu algusega =) Ega - larpikorraldaja mõtles ju ka endale ja oma vajadustele, kui keegi jääb linna ula peale, on see tema enda asi!
Aga sellepärast ta saabki palumata andeks ja kuulub ühtlasi mu lemmikute hulka - et ta vastutab enda eest ja enda asjus, teised vastutagu enda eest ise. Kui ma ei vaadanud varem kella, on see minu asi, ju mul siis oli ema ses linnas, kelle juurde minna, ja noorem laps teises linnas saab ka omaette magatud, ju ma siis pidasin võimalikuks kella mitte tihemini vaadata. (Või küsida.) Kui ma ei läinud enne lõppu ära, ju ma siis arvasin, et suudan selle väsimuse kuidagi üle elada.

Kui kellelgi on vajadused, kui ta tahab midagi, hoolitseb ta nende eest ise, teised ei pea. Võivad, aga ei pea. Ning rämedalt on abiks näiteks oma vajaduse väljendamine. Muidugi on kergem, kui need korjatakse õhust, kui ei ole tarviski midagi öelda - aga kui sul on tarvis, ÜTLE.
Mitte ära seisa ebamugava näoga, lootes, et äkki keegi märkab, et toad on sinu jaoks liiga segi.

See on ka enda eest hoolitsemine, kui teised vähemalt teavad, mida sulle teevad.

Seal on muidugi ka see koht, mis mind praegu täiega segadusse ajab, sest mina ei tea üldse, mida suudan ja mida mitte, ma ei tunne ennast ning võin hindamisega täesti puusse panna. Teised ei saa teada minu kohta asju, mida ma isegi ei tea! Või noh - saavad, aga päris ma usaldan nende teadmisi, ja kui aus olla, siis nad panevad mööda ikka päris tihti, sest ma ei ole üldse see, kes varem.
Kõik on minuga seoses segaduses, ma ise kaasa arvatud, ning kõige kahtlasemad on nende arvamused, kes segaduses ei ole. Nad ei saa järelikult aru, et on üldse midagi segadusseajavat!