Zen

Oot, ma võtan lonksu kohvi ja hakkan siis seletama.
(Emake maa, kui hea kohv!)

Vaata, mul ei ole midagi eriti peale visaduse. Varem ikka mõtlesin eesmärgile ka, aga nüüd on see viiendajärguline - piisab sellest, et teen, ja juba saab enda käest risti kirja ning kõik ongi hästi.
Ma ei tee trenni selleks, et olla kiirem, osavam, tugevam, ilusam. Ma lihtsalt teen, sest muidu oleks võibolla hullem.
Ma õpi selleks, et asju selgeks saada - see on nii suvaline, mis jääb meelde, mis mitte. Aga kui mul on konspekt läbi loetud, veel parem, kaks korda läbi loetud, annan endale punkti, kuitahes vähe või palju sealt mäletan.
Ma ei kirjuta lugu, et head valmis juttu saada. Ma kirjutan iga päev 200 sõna, sest ma kirjutan, olen niimoodi otsustanud.
Ei lähe külla, et end seal hästi tunda - lihtsalt lähen. Ei korista, et tuba pärast korras oleks - koristan, sest see aeg oli täitmata. Ei tee süüa selleks, et seda hiljem süüa - söögitegemine on juba isegi suur ettevõtmine, söömise vähemalt lahutan seal maha. Seda võib pärast teha, eraldi tegevusena.

Väga zen. Tulevikku ei ole.
Ma üldse ei tunneta, et tegevustel võiks ka eesmärgid olla.
Või noh, midagi 24 tunni sees saavutavat või vähemalt väga kindlalt piiritletut siiski: ma võin iga päev lugeda 4 lk konspekti, et see kuu ajaga läbi saada.
Aga lugeda konspekti, eesmärgiga sealt ka midagi meelde jätta - hah.
Siis ei viitsiks üldse lugeda, sest mu mälu on nagu on, kohati täiesti nagu sõel, loen juba loetut nagu täiesti uut teksti - ja kohati, et asju ikka keeruliseks teha, väga hea. "Kuidas on seda võimalik mitte mäletada, nii loomulik ju!"
Asjade tegemine on juba ise tähtis, teha neid mingi eesmärgiga on kõige tarbetult keerulisemaks ajamine.

(Kuidas saab üks kohv nii hea olla?)

Ma ei tee suitsu, et kopsuvähki saada - ma teen, sest see meeldib mulle. Ma ei joo ka kohvi, et kuidagi erksam olla - esiteks ma nagunii ei ole, aga joongi ju sellepärast, et see meeldib mulle. Ma ei kasuta(nud) valuvaigistavat masinat, et valust vabaneda - ma kasutasin, sest ta oli mul, ja kui teda mitte kasutades selgus ootamatult, et oi, tõesti, vaigistabki valu! oli see täielik üllatus.

Mõnes mõttes tähendab see ilma mäluta ja hetkes elamine ning asjade tegemine ainult tegemise enda pärast, et enda vastu peab väga suur usaldus olema. Eeldus, et ju tegin nii, nagu praegugi parimaks peaksin, aitab oletada, mida ma siis tegin, kuhu panin, mida ütlesin.
Samas on hästi raske mingitest otsustest, mis tulid emotsiooni pealt, kinni pidada, sest emotsioon kaob ära sihukesel tuimal nagu mina, niisiis kaob ka otsuse tõukejõud ära ning kõike peab meenutama, et üldse aru saada, miks otsus otsus oli.

Mul on hästi kerge mingi ebameeldiv hetk endast mööda saata lihtsalt sellega, et ei reageeri - ning varsti ei ole mul ka mingit emotsiooni, et reageerida. Tõsi, sama kehtib ka meeldivate hetkede kohta. Faktid  isegi püsivad meeles, aga tunnet tuleb taha täpselt nii palju, kui palju ma hetkel viitsin tundmist tagant sundida.
Niisiis reageerin kohe, sest pärast ei olegi midagi.
Täpselt vastand kümme korda hinge tõmbamisele, et rahuneda. Rahu tuleb ju nagunii, nii palju, kui saab, paluks võimalust emotsiooni pealt käituda!

***

Panin selle kõik siia kirja seepärast, et mulle on see lugu, mida loovkirjutan, rämedalt meeldima hakanud. Kohe nii hirmsasti, et arvan, et ongi hea lugu, tahaks valmis saada ja teistelegi lugeda anda.
Ning see on nii veider tunne - et tahakski loo valmis saada. Et sees on kohe selline ind, et päevas 600 sõna kirjutada normaalse 200 asemel on mitte ainult võimalik, vaid lausa kergem, kui 200 täis tiksudes ära lõpetada.
Kas see on samm normaalsusele lähemale? Kas ma tahan seda sammu? Niimoodi elada, et tegemine on ise tähtis, on ju toredam?
Võibolla ongi hea lugu lihtsalt?