Minge õige persse

Jälle koolis. Praegu on iseseisva töö aeg, aga kuna me vaatame asjad "kõik koos" hiljem üle ja ma hoian oma lusikaid, võin rahulikult sel ajal võrgupäevikuposti kirjutada.
Mul on kooli suhtes ka sama zen-tunne, mida eelmises postituses kirjeldasin. Et piisab, kui ma siin KÄIN, millegi ärategemine, hinnete saamine, oskamine - on kõrvaline, on juba teine asi, samm edasi. Pole kindel, et ma seda sammu valmis astuma olen.

Kuigi. On siiski olemas mõned asjad elus, mida ma tahan ja mille nimel olen valmis pingutama. Otseselt mitte kooliga seotud, aga mõned on.
Veel 2 last. 2 proosateost, mille üle ma ise uhke oleks.
Tõsi, need on sellised ebamäärased kauged nähtused kõik, mitte midagi vahetut, mitte kedagi hoobilt tunnetatavat. Aga nad on vähemalt mingisugused motiveerivad elemendid mu muidu motivatsioonivabas elus.

Aa. Mu muidu motivatsioonivaba elu ja need vähesed-vähesed asjad, mida tahan. Õige.
Oh, mul on praegu isegi postituse pealkiri sellega olemas.
Elik.
Kõik need, kes annavad mulle palumatut nõu. Kõik need, kes soovitavad mulle asju stiilis "sa polnud küllalt hea, ole veel parem, kui sa oleks olnud parem, siis sul oleks nüüd parem". Kõik need, kes arvavad end mind aitavat, lüües mulle labidaga pähe.
Minge õige persse.

Nagu tõesti. Mul on väga selge arusaam, mis nõu ma ise minevikuendale annaks: ole vähem hea, püüa vähem, maailm ei lähe hukka, kui sa mõnikord ei suuda. Lase lõdvaks!
Aga paljud inimesed arvavad end olevat klassifitseeritud mulle nõu andma, kuigi ma pole seda küsinud, ja nende nõuande sisudeks on: "Sa oled isekas, ole vähem isekas! Hooli rohkem! Pinguta!"
Ma ei saa esiteks aru, miks nad selle nõuandega tulevad, sest seda ma olen küll toibumisest saati teadnud ning väljendanud, et ma olin juba nii hea, kui vähegi suutsin, ja see ei teinud mind õnnelikuks.

Ma olin hea. Siis veel parem. Pingutasin, nii et ninast veri väljas (kujundlikult, kuigi mul kahtlemata on tendents ninaverejooksudele), et olla veel parem, tuua maailma natuke veel headust, rõõmu ja ilu - ja kas see andis mulle midagi?
See ei andnud mulle isegi kuradima seda, et ikka veel ei saaks "sa olid isekas!" signaale!
Maailm tahab alati rohkem. Kui sa annad juba nii palju, jaksad anda ka natuke veel enam, vähemalt on selline üldine arvamus. Ole veel ägedam, veel ilusam, veel tugevam, veel parem, ole veeeeeeeel!

Minge õige persse. Olge ise paremad, mitte ärge andke mulle palumatut nõu, mida ma tõesti üldse ei taha.

Tagantjärele võib öelda, et need kõik tundusidki mulle talumatult lollide kommentaaridena. Kui sa sellest ka aru ei saa, mis mu liikumapanev mootor oli, kui sa sellest ka aru ei saa, kas peaks hea olemise vinti juurde või lahti keerama, miks sa üldse räägid?! Et miks ma oma lastele ei mõelnud? Sest mu lapsed on inimesed täpselt nagu kõik ja kurat, ma mõtlesin kõigile ja leidsin, et nad ei kaota minu näol midagi erilist! Miks ma oma lastele ei mõelnud kui hirmus tähtsatele inimestele?! Kui neil oleks minu jaoks mingi eristaatus, siis peaks mul endal ka enda silmis mingi eristaatus olema,
aga
ei
ole.
See, et nad on Minu Lapsed, ei tee neid kuidagi paremaks ega teise inimesena mulle teoreetiliselt tähtsamaks mingist hutu lapsukesest, keda ma pole elu sees näinud ja kellest olen kuulnud ainult nii palju, et kusagil on mingid hutud. Väga paljudel on hullem elu, kui oleks minu lastel, isegi kui mind enam ei oleks. Saavad hakkama? Mõned saavad, mõned ei saa. Sihuke see elu ongi.

Ja mind ajas nii marru, et inimesed ei saanud midagi aru, aga ei, nõu andma olid küll mihklid. Nt. AbFab andis lingi ja rääkis jumalast objektiivselt, tema faktijagamisest ma saan aru ja kiidan heaks. Aga just need moraalsed nõuanded! Ole parem, ole rohkem, pinguta rohkem, kui sa oleksid rohkem mõelnud teistele, elu sees poleks niimoodi valinud ...

Appi.



Ma ei tea, mida muud teha peale suitsetamise, aga igatahes neile nõuandajatele, kes arvavad, et kui nad mulle halvasti ütlevad, on miski parem: minge õige persse.