Kui mul on halb, ütlen ju selle otse välja? Kaunitesse kujunditesse rüütatult paremal juhul, aga ei varja?
Noh, nüüd on mul hea. Juba pikemat aega. Kuudes.
Mul on tunne, et olengi umbes kõige lahedam (no mõned on veel lahedamad, aga umbes) inimene, keda tean, mul ei ole midagi kaotada, tehes täpselt seda, mida tahan, võin kõike, sest mida hullemat muga ikka juhtuda saab, kui et suren ära - ning seda olen juba korra teinud.
Polnudki nii jube.
Mul. Ei. Ole. Midagi. Kaotada.
Me mängime Poeglapsega ikka veel loomamängu, kui tal on igav ja muud ei tule pähe. Seda, kus on vaja öelda loom selle tähega, millega eelmine loom lõppes.
Selle mängu käigus on täiesti loomulikult ning ponnistuseta sündinud järgmised liigid:
Kakasitikas
Rasvakotkas
Preili vistrik (pistrik)
Sipelgamõmm
Mul on Poeglapsega selgesti lahe.
Aga seda, kui lahe on mu Tütarlaps, ei oska kohe sõnadesse pannagi. Ta on KÕIKE. Ilus, kunstiliselt andekas, muusikaliselt andekas, ei karda nõme välja näha, kujuteldamatult hea mäluga, töökas, hea seltskond, hea maitsega, võtab oma vajaduste eest ise vastutuse, samas on vähenõudlik, elutark juba vanuses 13 - midagi olen täiega hästi teinud, et ta olemas on!
Ükspäev, kui ta minuga oli - elab ta mu ema juures, sest see on koolile oluliselt lähemal ning ta on vanuses, kus aeg muutub selliseks ressursiks, mida ei ole raisata - läksime läbi pargi. Tütarlaps kibrutas kulme ning rääkis:
"Tead, ma sain hiljuti aru, et see ongi me ainuke elu. Et kõik edasilükatud asjad on edasi lükatud asjad, "ma võiks praegu XXXXi teha, aga teen teine kord" tähendab, et see hetk kaob päästmatult minevikku ning ei tule enam kunagi tagasi, sel hetkel sa XXXXi ei teinud."
Mul jäi mentaalselt suu ammuli. Reaalselt oli see kinni ning sügistuul ei puhunud sisse, aga see on asi, mida MINA olen alles viimastel aastatel avastanud. 13-aastasena niimoodi mõista!
A muidu on ilus ilm, mul on kohv, juuksed tõmbuvad dušijärgselt lokki, aknal ootavad sigaretid, running up that hill mängib ning mida veel tahta?
kaks äratundmiselamust siit: see mäng on väga tore mäng, meil täditütrega tekkisid selle käigus linnud nimega nööbik, nabatihane ja näpp. Teine äratundmine - et hetk kaob minevikku ja siis on see lihtsalt hetk, mil iks asi jäi tegemata, meenus mulle väga konkreetselt toiduga seoses. Märkasin vaeses tudengipõlves, et kui on juhtunud selline asi, et mul on jogurtit, siis on märksa mõistlikum süüa jogurt kohe täna õhtul ära, mitte mõelda, et äkki jätaks homseks söömiseks. Sest jogurti söömatajätmine täna, kui ta mul nina ees on, põhjustab mulle palju rohkem kannatusi, kui jogurti söömatajätmine homme lihtsal põhjusel, et teda ei ole.
VastaKustuta(vbla oleks küll vaja jätta homseks, kui homme üldse midagi muud süüa ei oleks ja valida oleks, kas süüa täna natuke vähem või homme päris nälgida, aga mul oli peaaegu alati kaerahelbeid ja kartuleid, nii et päris nälgimine ei olnud teema.)
Jajah, kust need tütred on tulnud? Mul on oma lapsega aeg-ajalt samasuguseid suu-lahti hetki.
VastaKustutaOot, aga näpp on ju päris lind? Nagu "kärbsenäpp" nt?
VastaKustutaMa küll n-tähe juures pole veel kasutanud, aga kui tuleks kellelgi ette, siis ma vist vaielda küll ei saaks - noh, k-tähega "kajakas" öelnule küll vastu ei vaidle!
Kärbsenäpp on, lihtsalt näppi minu teada mitte. tähendab, on mitmesuguseid -näppe, aga nad ei ole omavahel kuigi lähedalt sugulased, pähklinäpp näiteks ei ole isegi lind, nii et näpp ei saa olla samas mõttes üldnimetus nagu kajakas, mis tähistab üht konkreetset lindude perekonda.
VastaKustutaMina lugesin 'näpp' ja hakkasin paar rida hiljem mõtlema, et ootoot, see on ju sõrm! :D
VastaKustutaNäpu-näpi teemadel veel: http://www.eki.ee/dict/ety/index.cgi?Q=n%C3%A4pp
VastaKustutaMingi artikkel "lindude elpaigad" oli ka, kus "näpp" ilma eessõnata sees, aga mu nett on hetkel nii aeglane ja mul endal nii kiire, et ei hakanud lugema. Ma tean küll, et pähklinäpp on hoopis loom (peale kommipakki, mulle meeldivad need magusaks tehtud mandlid eriti, vaatasin netist üle, et siuke loom ongi olemas), aga arvan, et ta lihtsalt on erand ja ametlikust keelest väljas.
Arvuti-inimestel on keelereeglitega omad ja formaalsed suhted. Kui on kärbsenäpp, on ka tavanäpp.
VastaKustuta"... linguistic invention in most subcultures of the modern West is a halting and largely unconscious process. Hackers, by contrast, regard slang formation and use as a game to be played for conscious pleasure. Their inventions thus display an almost unique combination of the neotenous enjoyment of language-play with the discrimination of educated and powerful intelligence. "
"There seems to be a meta-rule behind these nonstandard hackerisms to the effect that precision of expression is more important than conformance to traditional rules; where the latter create ambiguity or lose information they can be discarded without a second thought."
http://www.eps.mcgill.ca/jargon/jargon.html#Introduction jne.
(See on ürgvana doc muidugi.)
Lapsed panevad aegajalt/tihti asjadele täpsemalt pihta kui elukogenud inimesed. Hiljem nad unustavad, kohati ka nüristuvad, sest elu trügib peale. (Elu homo-carjerikus-realpoliticus mõttes.)
VastaKustutaVahel mäletlen, et millal olen olnud tõeliselt rahulolev ja/või õnnelik. Üks kujutluspilt on selline, et klammerdun külmal sügispäeval raagus paju tüve külge ja lasen tuulel paju ning mind paju küljes kõigutada. Mul ei ole täna sellele pajukõikumisele palju vastu panna (diivan ja tele? internet? Ei ole elektroonikal sellist ehedust.). Sestap on vahel isegi säändene asotsiaalne turgatus, et kui ma praegu rahul pole ning pingutus ei vii just palju edasi, siis no mis seal vahet on - ma võin ju poe taga end loojangu poole juua ning ehk olen siis isegi õnnelikum?
PS: See on muidugi pessimistlik vaade, et on ainult üks elu. Kusjuures kui ma teaks, et on vähemalt kaks elu, ma pole kindel et elaksin teise elu vähem hedonistlikumalt. Võib-olla oleks veelgi pikemalt noor ja muretu.
Hakkasin mõtlema lapse väljaöeldule ning meenus, et mingi taolise tõdemuse sõnastasin enda jaoks ka kuskil 11-12 aastaselt. Tõsi, ma ei jaganud seda oma vanematega.
VastaKustutaMäletan, et selle tõdemuse eellooks oli ühe sõbraga ette võetud suvine onniehitamise projekt, mille tulemusel hakkas kerkima sügavas ja mittekäidavas metsas üsna kapitaalne ehitis.
Selle ehitamise käigus mõistsin, et tegelikult nautisin protsessi palju rohkem kui maja valmissaamist. Murelikult mõtlesin, et mis siis, kui saabki valmis, mis me siis tegema hakkame. Kas tõesti tuleme kodudest mitme kilomeetri kaugusele metsa, et lihtsalt selles onnis istuda. See ei tundunud huvitav ja teha tahtsin ma suvel ikka seda, mis oleks huvitav. Nii planeerisin seda ehitust aina suurejoonlisemana ja ühtlasi pikemaajalisemana.
Sellest sai kahekorruseline ja kolmetoaline, suure rõduga, puitpõrandate ja kiviahjuga korralik palkmaja. Seljakottides tassisime mitmeid päevi järjest telliskive ja savi sinna, et ahju ehitada:). Nii õnnestus projekti venitada tõesti peaaegu kogu suve kestvaks ja nagu ma selgelt ette kujutasin, ei huvitanud see peale valmissaamist mind enam üldse.
Mõtlesin siis, et kui kõikvõimalikest lõpptulemustest on alati vaid üürikeseks hetkeks rõõmu, siis tasub teha just neid asju, mille tegemine ise meeldib, mitte niivõrd lõpptulemus.
See pole päris sama, mida Sinu tütar ütles, aga seal oli taustal mul samuti see teadmine, et PRAEGU tuleb teha neid asju, mis pakuvad rõõmu ja PRAEGU ei ole kindlasti see aeg, millal tuleb midagi oodata ja selle nimel midagi (nõmedat) ära kannatada. See suhtumine kandus sellest alates ka kooli üle, ma ei püüdnud enam koolitundi, koolipäeva, veerandit või kooliaastat ära kannatada, vaid püüdsin need omal moel endale maksimaalselt huvitavaks teha.