18. juuni ehk no ma ei saanud pilti sisse skännimata avaldada

Ja ma ei saa magada ja ma ei saa ja ma ei saa ja ma ei saa.
Täna ärkasin umbes 4.50 ning peale voodis 489ni lugemist (aeglaselt, aeglaselt) loobusin ja tõusin üles. Hakid kiuksusid, vahepeal kriiskasid kajakad ja üle tee pargis röökis mingi purjus seltskond. Tegin kohvi, viimistlesin ning saatsin testlugejatele järjekordse proosatüki ja nüüd hakkan taas uniseks jääma.
Kell on kaheksa.

Eile juhtus veel veidram asi kui enne viit ärkamine.
Mul ei ole kunagi, ka väga noores põlves mitte, ilmnenud uneskäimise kalduvust. Mu ema peaks nagu teadma. Aga eile hommikul (no hea küll, kell oli umbes 2 päeval, ta magas seni) informeeris mu Poeglaps mind, et ma olevat öösel, kui tema veel napilt üleval oli, tõusnud voodis istuli, ringutanud (päriselt, ma ringutan väga harva) ja kempsu kõndinud. Kui sealt mõnd aega midagi ei kostnud ja ma ka ei vastanud küsimusele "Emme, mis sa teed?" tuli ta sisse ja avastas mu lihtsalt seismas. Siis seisin seal veel mõned minutid, kõndisin voodisse tagasi ja sinna jäingi. Silmad olid peamiselt kinni, aga vahepeal pilukil ka. Hämar oli, ta päris kindel polnud.

Ise ei mäleta sellest mitte midagi, ilmselt magasin.

Uuesti ärganuna tõden, et kui und kaheksa-läbist peaaegu üheteistkümneni ka ööunena võtta, on hilja ärkamine siiski võimalik. Lahe!

Mu õde lõpetab täna kooli. Mida, need 17 aastat vanusevahet, mis meil on, on täiesti väike hulk aastaid ju! Igatahes sobivalt vihmane ilm, sest kool pole mingi päikesepaiste. Mul on juba huuled ja silmad värvitud, et teda vaatama minna, ainult ripsmetušši ei pannud, sest veekindlat mul pole, aga sajab tõesti päris kõvasti.

Õed 

***
Tagasi. Nii kummaline - kui mina kooli lõpetasin, oli tema alles me ema kõhus kõveras ja elas seal oma sündimata lapse elu. Nüüd on ta - ise inimene, omade eelistuste ja vaenudega, punaseks hennatatud pea ning mustriliste kätega (kuradi ilusad hennatätoveeringud - mu tütar tegi ja ta teeb kõike hästi, millega natukenegi tegeleb), minu seelikuga ja me sööme koos india toitu ning joome lassit. Kuigi mulle meeldib lambaliha, aga tema üldse liha ei söö.
(Eila lammaliha, täna lammaliha ja omme, kuramus, paistab jälle lammas olema.)
(See oli Rentsi teema pärast aktuaalne lause.)

Mõnes mõttes on õudne ka. Et ei ole võimalik kogu oma elukogemust üle anda, tuleb lasta inimesel ise elada, oma ämbrid läbi astuda, ning minu vigadest õppida oleks nagu vatist majas elada.
Õnneks ta ei tahagi. Ta on nii üleni teine inimene kui mina, teiste huvide ja annetega, teistsuguste eesmärkide ning ellusuhtumisega.
See on nii kummaline. Nii kummaline. Nii lahe!
Ja nii kummaline.

Aga tegelikult ei muutunud ju miski. Ta ei koli kohe ema ja boonusisa juurest minema, ei saa last, ei hakka liha sööma. Ta on ikka sama inimene, kes enne ju?!
Võibolla mu tunne, kuidas see on umbes elu suurim pidupäev ja muutuste tooja, tuleb sellest, et mul endal peale koolilõppu pole ühtegi teist sellist rituaalset pidustist olnud? Elu salvestamise hetke. Noh, abiellunud ma pole, ülikooli lõpetanud pole (õenduskooli lõpetamiseks on vaja teha ära üks aine ja kaitsta lõputöö. Ma ei põe, lihtsalt aja küsimus, aga see aeg pole käes), isegi surnud ei ole, nii et rituaalsete tähistamiste viimaseks episoodiks ongi mul seni keskkooli lõpetamine. 

Noh, ja see oli suur asi samuti. Nii suur asi, et ma siiamaani vangutan endamisi pead ja olen imestunud, et suutsin selle läbi teha, suutsin kooli lõpuni käia, sest see ei meeldinud mulle NII ÜLDSE ja mitte miski - tõesti, MITTE MISKI ei ole pärast nii vastik ja raske olnud.
Kool vähemalt mind küll ses osas eluks ette ei valmistanud, et oi, kool on raske, aga edasine elu veel raskem.
Ei. Edasine elu tõi kaasa kõike valusat ja kohutavat, lahkuminekuid, verivaesust, enda puruksrebimist erinevate kohustuste vahel, aga nii jäle kui kool polnud ikkagi miski. Mis te arvate, miks mu meelest ei olnud mu seisund rongi alla minnes kuidagi enneolematult halb? Sest enne olin koolis käinud.
Mind hoidis läbi kooliaja elus (peale avastuse, et veene selgus olema lõigata valus) mõte, et kord saab see läbi.
Nüüd on see temal ka läbi. Oh, õeke, mul on nii hea meel!

Mu oma lapsed on seni suht õnnelikud tundunud - aga tõsi on ka, et ma olen ses osas päris elav lapsevanem, et kui on mingi jama, ma mitte ei ohka, et noh, kannata ära, küll pärast läheb paremaks, vaid sekkun isiklikult ja ruttu. 
Kriitika lapse soengu pihta? Lähen õpetajaga rääkima.
Laps kardab selle õpetaja tunde? Lähen õppealajuhatajaga rääkima, et äkki saab mu lapse panna teise rühma.
Keegi kiusab? Pakun lapsele, et lähen temaga rääkima - seda pole seni vaja olnud, laps ütles, et informeerib enne õpetajat ja kui see ka ei toimi, siis ma tulgu. Seni on toiminud.

Tundub, et sihuke lähenemine pädeb, sellega ostan endale pisut aega juurde, ent phmt on iga laps, kes kannatab, mina. Nii et pärast seda, kui elutöötoad ja -koolituse ära teen, on mu järgmine, seni väga hämune ja ühegi konkreetsuseta plaan minna koolisüsteemi kallale.
Võibolla võtan liiga suure tüki, aga noh: sa kõrgemale püüa, kui tiivad kannavad, miks muidu taevas on. Ja võibolla teen ka midagi ära, sest olen Tyler Turden, kel on omaenda keha ja 0 hirmu, ja jai mina.