Sõprus

Üks ütlus kriibib mu sees.
Midagi kasulikku selle mõttega teha pole, võin teda ainult jagada.
Kui ühele rääkisin, kuidas kui pai ei tule, ei olegi usaldust, ei saagi olla sõprust, ütles tema: "Kuule, on inimesi, keda ma näen kord aastas kui sedagi, muud sidet ka ei pea - aga nende aitamiseks annaks ikkagi kõik!"
Ja mina mõtlen täna ja eile ja üleeile: aga kui sa näed teda korra aastas kui sedagi ning muud sidet ka ei pea, kust sa TEADMA peaks, et nüüd on abi vaja? Et hea küll, kui maja maha põleb, sellest kuuled läbi kolmandate inimeste, aga kui sõbra lapsel on vähk, võib ta vabalt ka ära surra, enne kui sa kuuled, sest tal ei ole harjumust sulle rääkida. Oma hädadest kõnelemine ei teki tühjast kohast, räägitakse ükskõik millest ikka nendega, kellega ollakse harjunud rääkima! Isegi kui sa oled talle sama tähtis inimene kui tema sulle, ta lihtsalt ei tule selle pealegi, et oma lapse haigusest sulle kõneleda, sest sa ei ole aju aktiivses osas esiplaanil ja siis on veel haige laps ka ajuruumi ära võtmas!

Mis on "sõprus" üldse inimeste jaoks?

Mul on lähiring, kellega räägin iga kuu, mõni nädal ka iga päev (ka võrgusuhtlus on suhtlus!) ja kes on "omad inimesed" kes teavad must umbes kõike. Ja siis on välisem ring, kus olevad inimesed on kuskil sõbra ja tuttava vahel, ka kallid ja omad - aga nemad teavadki minust ainult kõige peamisemaid asju. Noh, kui ma koliks teise riiki, siis kuskil paari-kolme kuu pärast ikka annaks teada ka. Kuigi vast mitte kõigile - mõne võiksin lihtsalt ja labaselt ka ära unustada.
Mõtlen: aa, kas inimeste meelest see minu välisem ring ongi "sõbrad"?
Mõtlen: oot, kas seda funktsiooni, mis minu meelest on "sõbra" kanda, kannavad normaalsetel inimestel ainult kallimad?
Mõtlen: kurat, ei, vahetada mitu sõpra ühe kallima vastu tundub rämedalt ennastlõhkuv isegi ideena ju! Rohkem inimesi mind kandma on ju rohkem?! Et kui ma nendega ei seksi, on kuidagi vähem päris v?

Mul on see probleem ka filmidega, kui järele mõelda. Kampaaniad give Elsa a girlfriend ja give Captain America a boyfriend on minu arust täiesti arulagedad - et kui sul on mingid ehedad armastusega täidetud suhted, on hästi tark nad ka sekssuheteks teha kohe või? Et loomulikult Jaime ja Cersei lihtsalt armastasidki üksteist rohkem, kui mina oma venda ja vastupidi, sest seks näitab tõelist armastust?! Ja siis minu kogemused inimestega, kellega ma noorest peast magasin lihtsalt selleks, et endale tõestada "Keegi tahab mind!" on kuidagi armastusega seotud? Et see mees, kes polnud isegi üheöökas, aga enam kõnedele ja kirjadele, mille sisuks oli: "Me ei pea suhtlema, aga too mu raamatud tagasi, mis sa laenasid! Saada postiga, kui muidu ei julge, aadress on seejasee!"ei vastanud, on mu elus mingi Tähtis Asi (kuigi mäletan teda seetõttu, et jäin kahest heast raamatust ilma) ja see sõber kellega ma 15. eluaastast olen igasuguseid sündmusi, tegusid ning olekuid koos näinud, vähem?
Muide, see oli üks Rongimehega seotud mulle täiesti mõistetamatu tahk - et kui meil sekssuhe ei toiminud, siis ma polnudki talle tähtis enam? Nagu ... nagu ... ma olen ju ikka sama inimene? Ma ei tea, räägi minuga, ütle, et ma olen oluline, ütle, et sa hoolid, ei taha, et ma kannataks!? Ei?
Ups.
Aga see üldine suhtumine, et kui on seks, on Päris, oli mu arust seal taga ja no ma ei saa sellest aru. Kogu see idee on nii igatepidi invaliidne, et ei ela isegi paari nõrka tõuget üle, aga tundub, et on kuidagi ikkagi olemas.

Kui sul on pai vaja, maga kellegagi? Nagu ... veider soovitus pole v?