Kõike võib!

Appi, mu ees avanes täiesti ise võrgupäevikupostituse loomise koht!
No hea küll, sel VÕIB teatud side olla tõsiasjaga, et Poeglaps lõhkus juba poole aasta eest mõnevõrra ära hiire, mida kasutame, ning viimastel nädalatel on too hakanud erilisi vimkasid viskama. Aga siiski, ime! Ilmselt tahab maailm mulle öelda,et ma kirjutaks teile midagi - eeee - noh, midagi.

Näiteks mõtlesin välja, miks mul nii hea on ja saan kõik asjad tehtud, mida plaanin.
See on see tahtejõu-asi. Ma treenisin ennast asju tegema ka läbi ja läbi depressiivsena, kui normaalne inimene ei tee üldse midagi Jooksin iga päev, käisin tööl, tegin koolitöid, võtsin alla, ning kuigi sel vankumatul tahtejõul oli oma väga negatiivne tahk - kui ma oleks kokku langenud, ainult voodis lugenud, mitte kuhugi läinud ning pakkide viisi jäätist kugistanud, plaanitud asjad tegemata jätnud, võibolla oleks keegi ka, maeitea, MÄRGANUD enne, et asi pole korras - sai mu tahtejõu-lihas selle treeninguga tohutult tugevaks ning nüüd panna end asju ära tegema on täielik tühiasi.
Ma teen KÕIK ära, mida plaanin, ja ainus tõrge tulebki siis vahele, kui keha lihtsalt vastu ei pea. Kui nii ära väsin, et ei suuda, pea hakkab valutama, põlved muutuvad nõrgaks ja põrkan vastu uksepiitu. Liiga palju plaanisin. Keha ei vea välja.
Aga panna end tööle tahtejõuga ilma depressiooni taagata on nii naeruväärselt lihtne, et keha piirid ongi ainsad, millega arvestama pean. See ongi see venimatu rõngas, millest iga päev läbi poen. Keha piirid. Keha paneb mu lusikatele eelarvu. Mingil hetkel ei SAA enam asju teha, sest ei suuda.

Aga et ma muidu ei teeks planeeritut ära?
Ha. Faking HA!
Ei ole isegi "oo, olen nii tusin ("tubliusin", tõlge neile, kes muidu ei saanud aru), täna suutsin nii palju!" Mul on plaanid, täidan need, kogu marmelaad.

Lastel on kool läbi. Eelmisel aastal vaevu märkasin seda, peamiselt mängis rolli, et ma ei pidanud enam varahommikul ärkama, et kedagi kooli saata. Aga nüüd kuidagi tunnen vabanemist ja "jai, mitte midagi ei pea enam sügiseni!"kaasa ning see on hea tunne =) Kõik on võib, oo, OO kui hea!
Nüüd saan aru saadagi üldse sellest valikuvajadusest. Muidu ikka ajasin ta segi tahtejõupuudusega, kui lihtsalt sõidan rongiga koolipeatusest mööda ja lähen selle asemel poodi, on tegu rämedat sorti tahtejõuikaldusega - või noh, nii ma mõtlesin. Aga see ei olnud tegelikult see, et koolis on nõme, poes hea - see oli see, et ma pean kooli minema - aga ma ei taha teha, mida ma pean, ma tahan teha ükskõik mida muud! Ei taha minna magama, kui see on mu ainus mõistlik valik, ei taha teha, mida ma pean! Ei taha mõistlik olla ja käia ette antud parimaid radu!
Ma.
Tahan.
Valida.
Mäletan seda, milline kergendus oli mõistusel minna lasta, värvida silmad mustaks ja teha toas suitsu. Aga see oli tõeline kergendus, tohutu vabanemise tunne.
Suvi otsa on lastel ja mul endalgi valikuvõimalust rohkem. Jai!!!

Ma suitsetan sellepärast, et võin. Mitte sellepärast, et ma ei saaks kuidagi muidu, vaid just sellepärast erilise rõõmuga, et see ei ole absoluutselt kasulik, absoluutselt funktsionaalne, absoluutselt vajalik. Ma võin, kui tahan. Aga ei pea.
Mõnus.

Paneks laulu ka? Ma võin, kui tahan =)