Kindlasti väsimusest

Üks asi juhtub nüüd, mis võtab ujumisrõõmust poole umbes maha.
Mu ninaneelu viivad torud on nii laiaks venitatud, et vedelik läheb tuimalt otse läbi. Hea küll, vahel lõpetavad kohv, supivedelik (eriti hirmus, kui juhtub vürtsikas Tom Kha supp olema, mida muide praegu suhteliselt sageli teen), tee või tavaline kraanivesi neelu-söögitoru asemel ninas ja toovad kaasa uppumistunde. Sellega on võimalik harjuda ja olla vedelikke tarbides natuke ettevaatlikum.
Aga see, et üle näo loksuv laineke, nii väike, kasvõi mu enda vees liikumisest tekkinud, läheb otse ninast hingekurku mingit sissehingamisabi vajamata, on ikka olulisel määral ujumisrõõmu rikkuv. 
Arvestades, et kunagi aasta 2001 kandis olin ühes toonases lemmikfoorumis isegi nimega Saarmas, sest mulle jubedalt meeldib vesi, eriti magevesi (meri lihtsalt lainetab vahel liiga kõvasti, et seal korralikult ujuda, saab aga lihtsalt möllata ja laintesse hüpata näiteks), on ujumisrõõmu kahanemine poole võrra oluline tragöödia. Üldiselt olen küll rõõmsam, aga ujumine? Niu?!

Samas - kainelt vaadates polnud see üldist õudust üleskaaluv rõõm siis, kui kõik oli õudne. Miska tema kaotamine peaks olema vastuvõetav?
Mõtlen selle üle.
Samas olid vihmas jooksmine ja ujumine ÜLDSE mu peamised rõõmud 2014 suvel ju?! Kõik muu oli vastik-vastik-vastik, need tõid aga alati helgemaid hetki.
Vihmas saan joosta ikka, ent ujumisega on - raskusi. Saab, aga oluliselt halvem. HM.
Nojah, aga mida ma saan teha, et vesi sõõrmesse sattudes kohe kolinal neelu ei jookseks? Vist ei midagi. Nii et mis seal ikka, kui ei saa muuta fakte, muuda suhtumist jne.

See on kindlasti väsimusest, et mul nii nukker olla on.

Täna üks koht, kust ma oma õele kooli lõpetamise + sünnipäevakinki (psssst!) ostsin, tehti poolteist tundi hiljem lahti, kui mulle kirjas enne lubati. Vbla lugesin ka kuidagi ise valesti, näiteks ajasin päevad segamini, ei viitsi enam järele ka kontrollida - kink käes, teema lõpetatud. No aga kui postkastis on kohe näha, et lubati avamist täna viiest, ikka näen ju =) Oleks võinud vähemalt saata mulle hilinenud lisakirja, et me avame siiski poole seitsmest seal täna, vabandust! Aga ei midagi
Ent need poolteist tundi veetsin siis Humanas. Üldiselt on ikka kaltsukad imetoredad kohad ja kuigi see on kallivõitu kett, oli mul ikkagi põnev aeg. Nii palju täiesti vaadatavaid kleite, nii palju särke, millest mul mõnda isegi vaja võib minna - ainult minu Poeglapse mõõtu poisile eest lahti käivaid dressipluuse oli täpselt üks ning see oli MUST
Ma ostan musti asju ainult siis, kui need on kuidagi muidu väga lahedad, et te teaksite.
Nojah, aga kaltsukas oli ikkagi tore, ainult rõõõõõvedalt väsitas ära.
Võibolla on lausa õige päev südaöö paiku voodisse minna? Sest tuju on ka halb ja see tundub olema väsimushalb, mitte mingi ootamatu ad-de mittetoimimine.

***
Jep, hommikul on hea jälle.
Ma eile ei maganud päeval ka ju, lisaks sellele, et ootamatu linnasjõlk poolteist tundi. Kohe tahtsin seepeale ööhakul pai ja tähelepanu ja ainult endale antud soovitus magama minna vabastas mu mõttest, et otsiks netist kedagi elusat ja noriks meenutust, kuidas olen talle olemas.
Kuigi natuke närib ikka.
Kusjuures tegelikult ju eile tehti märkama, et olen. Lihtsalt - kõik need arvukad privaatsed kohad, kuhu ma viimastel päevadel olen sõnumeid jätnud, on ikka veel vaiksed ja väga tekib taas tunne, et olen mingi läbipaistev üksus, kui silma all konkreetselt vehib, on meeles, muidu mitte.
Väga enesehaletsus, aga samas selline järelemõtlik. Sest ma nüüd olen servatult veendunud selles, et olen lahe, olen umbes täpselt nii hea, kui vähegi võiksin olla - ja kuidagi see ei too kaasa ohtrat tähelepanu siiski. Enesetapmisega korraks sai, aga kuidagi hirmus nõme on aduda, et oot, see ongi umbes ainus asi, millega saab või? Noh, pulmas pruut olla ka tepsib vast. Matusel kadunuke, pulmas pruut ...
Nah, hangin lapse. Siis olen talle tähtis vähemalt natuke aega.