Enesekesksuse tähendus

See suvealgus on ootamatult hea ikka.
Kusjuures too tõdemus ei tähenda, et ma headusi ei oleks oodanud, et mul nagunii hea poleks vms. Aga nii palju nii häid inimesi ja et nii kerge on ülearust rasva alla võtta, nii soojade ilmade püsimine ja kõige õnnestumine on ikkagi veel ekstrahea.

Ainult vihma võiks tõesti sadada. Ainus vihmahoo masti sündmus viimase kolme nädala jooksul leidis aset, kui mu Poeglapse klassil oli koos vanematega parasjagu käimas rabamatk. Ja isegi seal me ei ligunenud läbi, vaid saime pisut märjaks.
Ma oleks valmis olnud palju hullemini külmetama ning lirtsumist kannatama, kui see oleks vaid tähendanud, et loodus saaks korralikult kastetud! Aga nii ei läinud, mis teha.

Murrang mu maailmanägemises on ikka tohutu. Nagu sellest "mis teha"-repliigist näha.
Enne ma mõtsin ju ka, et ega maailm ei muutu, sa saad ainult ise sellega kohaneda või jonnida ja pikali viskuda, avastades, et maailm pole selline, nagu sulle meeldiks. Aga mis nüüd on tohutult teistmoodi, on avastus, et need pole ainsad teed. Sa (ma) ei pea maailmaga ei kohanema ega tema toimimisviisidega võitlema.
Võib ka lihtsalt teadmiseks võtta. "Ahah." Ja oma asja edasi teha.
Mis siis, et mu üldine tublidus ei too mingit püsipalka, et ilu ei too lahedat partnerit, et pühendumus ei too teistele meeldivat tulemust - mis see minu asi peaks olema, kuidas maailm toimib?! Maailm on nagu ta on, vihma ei saja Eestimaa suvealguses sel aastal - ahah. Sitasti küll, kui nüüd natuke emotsionaalsemaks minna. Rohkem tunnet maailma toimimise alla panna tundub ent nii asjatu, et lausa nõme.
Ahah.
Kogu reaktsioon.

Maailm on, nagu on. Mina olen, nagu olen.
Oot, ükspäev tegin sellise salmi =D

Olen torm, olen tuul,
olen, kes olen, üleni cool,
olen keeris, lõõsk ja lend,
enam eales ei salga ma iseend.

Mis on naljakas, armas ja edasi ma ei jõudnud. Luuletus see nagunii ka pole ning kordab seda, mida sõnadena niigi kõik teavad. Aga tegelikult, tegelikult see oli mulle ikka väga tõsine avastus, et sa ei pea kas maailmaga võitlema või temaga kohanduma, teistega kas võitlema või nendega kohanduma, võidki teha, mida ise tahad.
Maailm saab hakkama. Läheb omamoodi edasi, ükskõik, mida sa teed. Sa võid mõnedele korda minna, aga mõõtmatult palju rohkem on neid, kellele mitte, ning see on mitte ahastav, vaid vabastav mõte.
Sa ei ole tõesti maailmas tähtis. Ma ei ole tõesti maailmas tähtis. Mis tähendabki, et võib teha kõike, mida tahad või tahan.
Aa, et kui tahan, võin inimese ka ära tappa? No ma ei tea, ma ei taha. Kui sa väga tahad ning oled valmis ka kõik tagajärjed ära kandma, tapa! Ent tegudel on tagajärjed, igal teol oma hind. Sa nii väga tahad, et oled valmis ka selle hinna maksma? No selge.
Mina ei taha ikka kohe üldse-üldse-üldse.

Muidu paisid saab ka ikka väga palju, väga häid. Suvealgus on vihmavaene, aga pairikas mulle =) Kui mõni loeb siis: AITÄH!

Mis praegu on kevad veel või?! Ah, sittagi =)
Maailm ütleb, et suvi, kalendri väited ei kaalu seda üles! Aga kui tahan käia vihmamantliga ükskõik millal, võin seda vabalt! Pole maailma asi, mis mul seljas on, ma ei kohane ootustega, minu valik on ainult minu oma.
Üritan seda meeles pidada =) Selleks on need tätoveeringud kätel ääretult kasulikud. Niipea, kui tekib "Aga äkki ma peaks hoopis..?" on vastused sõna otseses mõttes oma käe pealt võtta.