Võibki otsustada: oluliselt rohkem ei parane, võibolla ajapikku veidi. Nüüd elan sellena, kes must peale Rongi arenes.
Vahepeal häiris ja olin kuri väljaspoolse arvamise peale, kuidas ei tohiks rahul olla, et end tapsin ja mis välja tuli.
Enam ei viitsi eriti kuri ka olla. Teile ei meeldi?
Teie probleem.
Ma olen niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii palju rohkem rahul. Selline tunne, et nüüd elan oma tõelist elu, teen, milleks võimeline olen, ja õitsen kui daalia. Muidugi väsin jubedalt ära, muidugi mu jalad valutavad pidevalt, muidugi ma kohati tuigun ja puterdan väsimusest ja trükivigad, lausestusvigad jne vajuvad robinal peale. Seksiga on ikka veel halvasti (kuigi jälle naaaaaaatukene paremini, see antidepressantide annuse vähendamine kuidagi toimetab mu kehaga).
Aga olen nii palju tõhusam kui enne, mu süda on nii rahulik, mul ei ole nii paljusid muresid, mis varem.
Näiteks ei põe:
* välimuse pärast
* üldise atraktiivsuse pärast
* kohatine püksipissimine ei ole mu arust murekoht
* raha pärast ei muretse
* rääkimata "ma ei ole piisavalt tark/ei väljenda end piisavalt hästi/ei hooli teistest küllaldaselt"-häiritusest
Ma või mu teod või mu sõnad ei meeldi kellelegi? Olgu, aga miks see minu mure peaks olema?!
Issszzzzzzzzand, ikka jaksasin varem põdeda seeüle, et piisavalt hea pole!
Igatahes ei ole enam "aga mis sinu elus siis toimub?" küsimusele "ah, ei midagi, sama vana jama" vaja vastata.
Inimesed kusjuures apsaluutselt ei käitu sedasi, et nüüd kuidagi halvem oleksin.
Rollimängijate kokkutulekul (millest, arvan, ei üritagi kirjutada, sest minu jaoks see oli siiski üle-elamise üritus, ma ei suuda adekvaatselt kirjeldada [kuigi vahepeal oligi täiesti tore näiteks tantsida või kell 4 hommikul üksinda koristada]) sain kolmelt inimeselt kingitusi. Nad olid täiesti omavahel mittekokkuleppinud, lihtsalt lahked mu vastu, ja need kolm kingitust olid: hea kohv, hea raamat ja rippuvad kõrvarõngad.
Ma olen endast vist õige mulje jätnud.
Pealegi nad hoolivad! Nii! Nunnu!
Mul õnnestus ka natuke selgemalt sõnadesse valada, kuidas kipun teistele andma, mida nemad tahavad, ennast tähtsustamata.
Hästi lihtne, tegelikult. Miks mulle ei meeldi need vahepealses vanuses lapsed, kelle kasvatamises ongi neile hetkel tahetu mitteandmine põhiline, miks end tapsin taustaveendumusega "ma ei huvita kedagi", miks tunnen kaasa inimestega üle kogu maailma, läbi kogu aja, väljamõeldud inimestega, ainult nende väga konkreetsetega ei tunne, kelle enda jaoks inimeste killast välja olen arvanud.
Mul on hea, kui teistel on hea. Mul on halb, kui teistel on halb.
Ja nii ongi.
Kui mitte kellelgi minu arust toredal ei ole minu pärast heam nii, et sellest aru ka saaksin, ongi mul halb, sest on täiesti mõttetu ühiku tunne.
 |
| Rollimängijate kokkutulek. Iti tegi pilti |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.