Tuleb sisse, läheb jälle välja. Nagu hingamine

Mis, RAHAST on jutt!

Krt, pean jälle kokkuhoidlikuks hakkama. Vähemalt mõneks ajaks.
Kunstlik viljastamine variandis inseminatsioon maksab 349 eurot kord. Ma mõtsin, et selle raha eest saab 3-4 katset, aga ei - ühe.
See ei ole kohutav löök, aga rahaga päris "mul on küll liiga palju kleite ja see isegi ei ole mu lemmikšnitt, aga EHTNE SIID ja PÄRIS TIKAND ning nii odav!" enam teha ei saa.

Siidkleit on ikka veel pakis, millega postis tuli. Mul on liiga palju kleite, pole mingit motivatsiooni teda välja võtta ning uurida, kuidas siis minu seljas paistab.
See-eest nägin täiesti nõmedaid unenägusid (mitte hirmsaid, nõmedaid). Tõsi, oli hetk, kus keegi küsis, kas mul ka mõni tätoveering on ja siis võtsin pikemata selja paljaks ja nautisin "OI KUI SUUR!", "NII LAHE", "SA IKKA ÜLLATAD!" reaktsioone.
Olen ilmselgelt ka alateadvuse tasandil oma kaunistatud selja omaks võtnud.
Siis läks uni jälle nõmedana edasi. Nagu - ma ärkasin kolm korda lühikeste vaheaegadega, aga olin nii neetult unine, et magasin edasi. Alles neljandal korral loobusin - uni ei läinud paremaks, isegi uus unenägu ei alanud. No krt, tuleb siis ajul päriselt ärkvele tõusta lasta.
Midagi kirjeldada ka ei ole. Mingid keskealised naised, keda ma ei tundnud, mingi kokkusaamine, mingi maskidega tänavafestival, mida süüa - miski ei maitse - mida rääkida - kõik on mage - kaasa arvatud maskid ja inimesed ja ...
Nõme.

Peaks vist postituse ilmutamisega venitama, kuni Olevi käest pildid ka kätte saan.
Olgu, venitan.
Kõik ajamääratlused seega on hägused, "täna" ja "eile" üldse ei tarvitse täna või eile olnud olla, ent see-eest palun, pilt sellest seljast, mille demonstreerimist ka unes näen:

Aga.
Isane, kellest enne rääkisin, pani mul CivilizationVI tööle. (Ei, ma vahepeal hankisin videokaardi ja üks teine isane ehitas mulle lauaarvuti, mis on täiesti mängitav, aga ise IKKAGI civi seal tööle ei saanud.)
Nagu - nii tore.
Nagu - kõik elus on korraga kergem.
Nagu - kõik saabki korda.
Vaikselt nukerdades ja vahel ka teistele lootes lõpuks saab.
Võib aega võtta, aga LÕPUKS SAAB.

Näe, siin ma mängin Civilization VI.

Nii krdi elevil!

Abipalumine on imeline asi. Miks ma seda kogu aeg ei teinud?!

Ega muidugi ikka väga ei suuda. Olukorrad, kus tulen üldse selle peale, et keegi võiks aidata, satuvad harva ette. Omameelest palun alati, kui vaja, aga ikkagi on alailma: "Kuule, järgmisel korral analoogilises olukorras helista mulle! Ma ju aitaksin, kui teaksin."

Ja mina mõtlen: "Krt, ma ei tulnud selle pealegi!"