Puhastavat viha võib ikka jagada

Hämmastav, kui lollakad inimesed ikka on!

Peaksin olema omaks võtnud, aga IKKA üllatab.

see, mida sina oma eluga teed, on sinu asi. Aga minu elu korraldada?

sa võid küll olla ennastimetlev nartsisiist, varem sa ei olnud, aga ei, sa ei ole loll, endiselt ei ole

mõtle omaette, mind tõesti ei huvita

ma ei korralda su elu

kuidas ma saakski

ma lihtsalt avaldan oma arvamust

Isssszzzzzandjumal! Emake maa! MIKS?!
See sinine olen mina, eksole. See teine ei ole mina.

Punkthaaval siis taas:

1. Ma ei taha kellegi arvamust kuulda, kui seda just enne küsinud ei ole.
2. Arvestades, et ma ei kõnele mõne isikuga kunagi omal algatusel, isegi ei anna ju välja signaale "mind tegelt huvitab, mida ta mõtleb"?
3. Oli igati ok, kui vana mina oli nii õnnetu, et tappis ennast, üleni katki ja hädas, valudes ja õuduses. Aga nüüd, kui olen õnnelik, on hirmsasti vaja midagi muuta, sest olen ju valesti?! Nüüd on vaja nõu anda?! VVN, ela paremini?!
Nagu - jep, ma õudselt tahaksin olla rohkem selline inimene, kelle jaoks surm tundub kui kerge väljapääs elu pakutavatest piinadest.
Et see ongi kellegi arust parem variant, kui reaalselt olev?!
Maivõi.
4. Minu elu on minu elu. Elage oma elu teistmoodi, palun - aga ärge sekkuge minu omasse.
5. Mulle meeldib ka hirmsasti "ennastimetlev nartsissist".
Maivõi x 2.
Et kui ma ei rooma teiste jalge ees kogu aeg ja ei arva, et neil on õigus, mina ilmselt eksin, olen ennastimetlev nartsissist?
Palun, teil on õigus sedasi arvata.
Mul on sügavalt suva, sest ma ei pea teiega suhtlema

Fb blokk, rahu ja vaikus. Jaa, vihastasin küll, aga mul ei ole õnneks vihastamise vastu midagi. Isegi meeldib.
Katarsis.

Teil on minuga probleem?
Aga miks see MINU probleem olema peaks?! Reaktsioonid, teatavasti, on reageerijas, mitte teistes ta ümber. Elik kui käin teile pinda, ei ole probleem mitte minus ega minul, vaid teis ja teil.
Minu probleemile (tema käib mulle pinda) on lahendus lihtsalt mõned inimesed oma elust maha lahutada.
Nope, ei püüa enam kõiki ilma lollakaid ära remontida. Lahendan mitte suunas "ta peaks teistmoodi mõtlema, selgitan, õpetan, olen lahke ja sõbralik!", vaid "mõelgu nagu tahab, lihtsalt mitte minu kuuldes-nähes".
Elagu oma elu.
Mina elan enda oma.
Ei võta vastutust. 

"Ja siis vandusin endale, et ma ei võta kunagi isklikku vastutust teiste inimeste lusikate/suhtumise/rumaluse eest, kuna ausalt öeldes on mul endal juba piisavalt jamasid, mille pärast muretseda."

J. Lawson

Phmt sama teema, miks Anomaalikat kustutan, tema kommentaare isegi lugemata.
(Jaa, ta kommentaarib ikkka veel. Te lihtsalt ei näe, sest käin oma võrgupäevikus üsna tihti ja kustutan teda reeglipäraselt.) Mina ei taha teada, mida tema asjadest arvab. Ei taha oma maailma tema mõtteavaldusi. Olgu ta kuskil mujal ja mõelgu oma asju, ent mitte minu juures.
Olen omandanud oskuse vaadata esmalt, kellelt, ja siis alles lugeda. Või mitte lugeda ja kustutada.
Jee mina!



Ja see ka, noh



+ eelmise postituse alla tuli postituse endaga täiesti mitteseotud kommentaar, mis samas kuidagi imelikul kombel sama teemat puudutas, mis mu ärablokitud fb-kontakti äsja vaevas.
Oi, lapsed, oi, kuidas ma ikka söandan neid juurde tahta!
Ma siiralt ei saa aru - mis tõesti keegi mu elus väga kõrvaline arvab, et tema tänitamise pärast võiksin ümber mõelda oma elus olulised otsused v? Et ma ei ole enne aspekte arvesse võtnud, nüüd saabub "oi, aga vbla ma ei ela kõrge vanuseni?!"-avastus ja see muudabki kõik?!
Mul on uudis: keegi ei ela garanteeritult kõrge vanaduseni.

Järelikult ei tohi keegi lapsi saada! Just!!!
Muust absurdsusest rääkimata.

Kurat, kas nii raske on minna ja elada oma elu, selle asemel, et minu omasse sekkuda?!?!?!