Paari eelmise posti laiendus (sest mõtlen veidi aeglaselt)

Krt, võiks olla mingi reegel, mis keelaks mu kehal sumatriptaaniga harjuda ja ravimi mõju põlistuks.
Kahjuks toimub vastupidine protsess. Algul raudkindel "nüüd saab valust lahti"-meetod on muutunud "kui teine tablett koos kuuma dušiga ka ei aita, tavalised valuvaigistid peale. Ja kui need ka ei aita, kannatad. Nii hull vähemalt pole kui üldse ilma tabletita."

Võiks nutta, aga mis abi sellestki on.
Kui väga valus on, niitsun. See kuidagi teeb olemise kergemaks.

See eelmises postituses sõnastatud värk (misMÕTTES läks mul nii krdi kaua, et see sõnadesse panna ja asjadest aru saada?!) selgitab jälle palju. Muuhulgas vastab ka küsimusele "miks ma TEEN endaga sedasi?!", mida olen perioodiliselt endalt küsinud.
Loogiline ju.
Ma teen oma isikule, oma füüsilisele minale halba ja panen ta peaaegu kindla peavalu teele, sest kui kuidagi õnnestub teised rõõmsaks teha, on see vaeva väärt. Mul on teiste rõõmust rohkem hea, kui omaenda valust halb. On näiteks täiesti tunne, et see rollimängjate kokkutulek oli great success ja jee, hoolimata juba teist päeva kestvast peavalust.

Mul on hea, kui teistel on hea.
Mul on halb, kui teistel on halb.
Nii. Krdi. Lihtne.

Seepärast ma ei hooli endast, seepärast kipun kõik hinge tagant ära andma, seepärast. Sest äkki keegi teine naeratab ja on rõõmus mu tegude peale, ja siis mul on hea.
Kui keegi teine ei naerata ega rõõmusta ja mina muudkui annan, annan rohkem, veel rohkem - tekibki olukord, kus mul ei ole enam midagi, aga maailm, oh! See tahab alati rohkem.
Kõik, mis teen, kaob põhjatusse kurku ja keegi isegi ei märka, kui palju endast andsin.

Mina ja isekas?
Ikka ei mõika, kuidas on võimalik, et mu poolt täitsa arukateks hinnatud inimesed NIIVÕRD millestki aru ei saanud.
Miks ma ümbritsesin end sellistega?
Sest vahel nemadki naeratasid, mul õnnestus. Siis oli hea.
Mul ongi hea, ükskõik kui halb minul isiklikult, valud-vaevad, on, kui teistel on minu tegude või isiku tõttu hea.
Korrutan sama asja, sest ausalt, ei taibanud seda varem. Ja ometi on see kohutavalt ilmne!
Jah.
Aga vat kui mulle ei väljendata, et minu pärast on hea; nii tore, et olen nagu olen, mul on halb.

Sest ma ju iseenesestmõistetavusi ei tunneta. Kui ei öelda, et on hästi, on järelikult halvasti.
Pole midagi head öelda, noh.
Ja mul on halb.

Tegelt usun üleni, et depressioon on haigus ja moonutab pilti silme ees. Aga samas mõtlen inimestele, kes mind ümbritsesid ja no - see ikka mõjutas maailmapalju, kuidas nad minuga suhtlesid.

Kui mulle ei öelda hästi, eeldan, et ei mõelda ka hästi.
Dohh.

Mis kõigil ei ole ligilähedaseltki nõnda v? Mis mu "ütlen hästi ka suvalisele lahedate kummikutega tüübile, keda aknast näen" on põhjusega imelik komme v?