Kuidas ma süütuse kaotasin

DISCLAIMER: See on väga rõve ja valus lugu!
Tõesti on.
Lugege edasi AINULT siis, kui suudate sihandast vastu võtta ja seedida, end pärast halvasti tundmata.

Ei ole seda avalikult rääkinud (ega kirjutanud), sest nii väga kui ma ka ei varja ja ei valeta, lihtsalt ei tahtnud sellele mõeldagi. Aga võibolla annab teatud pildi, mida kõike lastakse endaga teha, kui enesehinnang on maas ja baasveendumus enda kohta on "pole tähtis, mida mina tahan või ei taha, teiste tahtmised on alati tähtsamad".
Võibolla ka, miks nii hirmus väga tahaksin vanade aegade ennast kaitsta ja aidata.

Olin 16, kui meil toimus klassideekskursioon mingi teise kooli klasside ja vist meie koolist ka mitme klassi rahvaga Pariisi. Bussiga.
(Siis ma veel ei teadnud, et mulle reisimine ei meeldi.)
Ok, seda ma ei teadnud, et mulle reisimine ei meeldi, aga seda teadsin küll, et mulle ei meeldi teistega kambas käia ja "kohustuslikke vaatamisväärsusi" vaadata.
Võtsin kaardi pihku ja käisin omaette mingeid üsna vähekäidavaid väärtusi vaatamas. Montmartre'i leidsin üles (no see oli päris suur ka), aga Baudelaire'i hauda mitte (kuigi surnuaia siiski).
Päris keeruline oli.
Pariis on SUUR ja bussiliinid, metrooliinid, ohe. Aga ma olen siuke kartmatu ka. Kaart pihus ja otsisin.

Terve krdi PÄEVA (kusjuures kuna meie ekskursi kokkusaamiskohad, et ikka koos sööma minna, olid mingites Suurtes Tähtsates Kohtades, mul nende ülesleidmisega probleeme polnud.)
Ma ei teagi, kas see oli teise või kolmanda päeva õhtu, kui mõtlesin õhtul hotelli tagasi minna
ja ei leidnud seda enam üles.
Kaart mu käes ütles, et umbes õige koht, aga kuskil seda Päris Õiget Kohta polnud ja ma hotelli telefoninumbrit ka ei teadnud (mis, noored eided on kohati täiesti napakad. Enam ma, jah, ei läheks võõras linnas omaette luusima, teadmata, kuhu helistada, kui jama juhtub.)

Nüüd - see ilmselt ei ole Pariisi eripära, vbla Prantsusmaa oma. Aga mina olin täiesti ettevalmistamata selleks, kuidas seal mehed tänaval kontakti võtsid. Nagu kuradi KOGU AEG. Kõnnid ja "Bonjour!" (Tere!") "Bonjour, comment ca va?" (Tere, kuidas läheb?) "Bonjour, belle fille!" (Tere ilus tüdruk!) on pidev saateheli.
Nagu mitte 3 korda päevas, rohkem 30.
300 ei olnud, aga 50 on täiesti mõeldav, nii täpselt ei mäleta ka, et kindel olla.

Noh, ja mis te arvate, kui on õhtu ja pime ja ma ei leia ja ei leia ja ei leia õiget kohta, ja minuga võetakse jälle kontakti, ma ei ole end ära soomustanud, et ei vaata otsa, ignoreerin (mida suudan aint siis, kui on teadlik otsus), kas mul on pisarad silmis ja loodan parimat, kui kaeban järjekordsele mehele, et ei leia oma hotelli?
(Vabandust, tunnen iiveldust kurku tõusmas.)
Oli mees, kuskil 35 ma oletan. Vastik ei olnud väliselt, kuidagi kena ka mitte.
Arvasin, et aitab mul otsida, aga ilmselt ta meelega tiirutas mind mööda tänavaid ringi (sest järgmisel hommikul viis mu millegipärast kohe kohale).
"Ei leia."

Sõitsime metrooga tema poole, ma mõtsin, et ta helistab seal kuskile (mobiiltelefonid polnud veel asi), aga nagu selgus, ta viis mu sinna, et seal ööbiksin.
... ja siis ta ka musitas mind (päris suudlemata ma polnud seks ajaks, aga ega palju ei puudunud) ja käppis ja hakkas üsna konkreetselt püksi pugema.
Esiteks olin ma süütu ja teiseks oli mul mentruatsioon. Ma ütlesin talle seda teist.
Ta pakkus, et no siis võib anaalseksi teha.
Vat selle peale mul oli küll NOOOOOOOOOOOOOO EI, aga phmt sai siis seks tehtud. Oli küll valus. Pärast pesi ta oma peenist ja "palju verd on".
Jap.
Lahe.

Aga no sain duši alla ja hommikul tagasi, lugesin seda "oli ebameeldiv, aga vähemalt on möödas" kogemuseks - kuni õpetaja Nurmeots asus mind sõimama. Ta poleks kunagi arvanud, et ma SELLINE tüdruk olen.
Mõnitas mind korralikult ja me ei saanud ka edaspidi ÜLDSE enam läbi (mida, mõrtsukvaal ise).
Õnneks ta enam meie koolis ei õpetanud ka. Oli sinna teise kooli üle läinud, mis ka ekskursioonil käis.

Ei olnud kõige toredam elamus, ausalt.