Et te ka teaks

Olgu, see mentruatsioon küll oodatud ei olnud.
Mähhhhhhh!!!!
Määrimine läks üle natukeseks värskeks vereks, siis natuke rohkemaks, siis veel rohkemaks ja kui enam pesukaitsega toime ei tulnud, olin sunnitud tegema järelduse, et mkmm. Pole titat minus.
Kõva kolm tundi olin pettunud - aga kuna mul on sügaval sees, et loota ei tasu, nagunii saad vastu hambaid, enam ei ole.
No nii on.
Kõik.
Ma homme helistan ja küsin, kas oli midagi külmutusse panna, aga ausalt, ega ma sel teemal ka lootusrikas ole.
Pole siis pole, no nii on. Tegelt olekski imelik ühe korraga kõik korda saada =) Lapse saab pingutuseta kätte vaid siis, kui teda tegelt (eriti) ei tahagi, rusikareegel.

Elik: "Ära põe!"
Hämmastav, aga tõesti ei põe. Läks nii, läks. Vähemalt on mul juba kaks oivalist last! Eks varsti proovib jälle.

Ja noh, positiivse poole pealt: ma võin jälle suitsu teha, kui tahtmine on, mul ei ole kaksipidi mõtteid trenni tegemise ees (tegin ikka ka seni, aga no väga väikese koormusega) ja kui enda poolsurnuks kurnan (täna läks nii koristamisega), pole tunnet, et krt, kas ma nüüd SELLEpärast äkki ..?

Ei, täna ei old sellepärast, määrima hakkas ju juba enne, lihtsalt sattus sedasi.

Kõhulihaseid saan ka lebomalt teha, ei muretse.
Pole nagu põhjust muretseda enam, eks ole.
Kuigi tõsi on, et ega ma väga hüsteeriline muretseja pole nagunii. Läheb nii, läheb. Läheb teisiti, läheb. Läheb.

On see üleni seksistlik anekdoot, kuidas tänavaküsitlusel mehelt küsitakse, kui suur tõenäosus on, et talle homme New Yorgi 45. avenüül dinosaurus vastu tuleb. Mees väänutab nägu, ütleb, et ta pole ometi mingi tõenäosusteooria spetsialist, ta ei tea ju ...
 "No umbes!" öeldakse.
 Mees siis pakub, et 0.006%
Küsitakse sama naiselt.
"50%" vastab naine kohe.
"Kuidas ... kuidas 50????" kokutab küsitleja.
"Võibolla tuleb. Võibolla ei tule," vastab naine ja kõnnib edasi.
Vot ma olen tüüpiline naine selle loo järgi. Läheb nii, siis läheb. Ei lähe, ei lähe.
Keskmiste arvude järgi on see ja see tõenäoline?
Pff, kes meist see keskmine on?
Meie oleme need väga individuaalsed ühikud, kelle järgi keskmine paika pannakse, ja igas äärmuses on meile ruumi.

Mis ei tähenda, et mul ikkagi poleks korraga "vahet pole ju, võin kõike!" taas. Öösel arvutiga mängida, pikemat maad kui kilomeeter järjest joosta, palli pumbata.
Pall on küll täis, too sõber, kes KA mu lapse isaks hakata ei tahtnud, pumpas. Selgus, et selle pumbaga, millega mina oma lihased haigeks vajutasin, ei saagi. Too on rattapump, kuidagi hoopis teise konstruktsiooniga, mingi klapp teises kohas, mingi blablabla. Spetsiaalne pallipump meil kodus (maksis alla pooleteise euro vist) see-eest toimis. Veidi küll andis õhku ka tagasi välja, aga toimis.
Ergo - pall on põrgatatav.

Täitsa üllatav, et ma ei ole titasaamise ebaõnnestumisest rohkem häiritud. Aga mul ei ole tunnet, et nüüd ei saagi. Mul on tunne, et noh, natu visadust on vaja, aega läheb.
Aga olgem ausad - kui ma visa olla ei kavatseks, ma ju ei tahakski eriti!
Ent tahan. Oojaa, tahan.