Täitsa juhuslikult, rääkides (kirjutades), kuidas mul on nüüd nii palju vähem stressi, taipasin, miks kirglikult oma tahtmise tegemise poolt olen.
Muidugi.
"Nii peaks", "nii oleks hea", "nii ma kindlasti ei jäta halba muljet", "nii loetakse õigeks" kogu aeg peas ja otsustamissurvena kurnas mu meeletult ära. Ma ei teinud pea kunagi, mida tahtsin, aina õigeid asju, õigeid valikuid, õigeid asju. Kogu kuradi aeg igas kuradi märkamatuimaski eluvaldkonnas.
Kas ma peaks end naistearsti juurde mineku eel raseerima? Vist ikka, mis ta muidu mõtleb! Pesin end veel samas majas kempsus ka veel - igaks juhuks.
Loomulikult puhtad terved kaunid aluspüksid, sest võibolla ta näeb neid, kui end paljaks võtan.
Kas see söök praegusel kellaajal teeb mind paksuks? Äkki ikka ei tohiks? Kindlasti ei tohi, sel ajal ei tohiks üldse süüa, saati veel pelmeene! Ma küll nii hirmsasti tahan ... ja siis kas murdusin või mitte, aga mootor igatahes ei olnud eal "teen, sest tahan", vaid "ÕIGE oleks teha sedasi".
Kas ma peaks kaenlaaluseid raseerima? Kas see pluus on liiga läbipaistev? Ema asi on ikka oma lapse esinemisi vaadata ja lapsevanemate koosolekul käia. Kas kaks päeva järjest sama sokipaari kõlbab kanda? Kas see köhasiirup on looduslikult kõige puhtam saadaolevatest? Valgu ja süsivesikute tasakaalu järgi ei ole ju makaronid mõistlik toit, mis siis, et odavad ja mu lastele hirmsasti maitsevad ...
Pean lastega rohkem tegelema, pean rohkem koristama, pean rohkem trenni tegema, pean rohkem magama, pean koolitöid tegema, pean kirjutama, pean selleks ja selleks sündmuseks ette valmistama, pean alla võtma, pean need ja need lubatud (mingi muu kasutegurita kui "a ma ütsin, et teen") tööd ära tegema, pean end veel paremini ohjama, ikka kipun tunnete põhjal tegutsema, aga see ei ole ju ÕIGE ...
Seda tegelt ei peaks mainimagi, et isegi ei MÕELNUD, et võiksin mõnd teise naise meest enda poole meelitada, sest sääraselt toimisin juba oma sisetunde pealt - aga see oli ju ka ÕIGE, onju? Tegin aina ja ainult Õigesti.
Ja oleks mul MIDAGI sellest siis kasu olnud! Nagu midagigigigigi! Et teed Õigeid Asju ja siis saad preemia?
Ei.
Ohverdasin end sajaga kogu aeg, tõmbasin oma tahtmised nii kokku, et neid ei olnud enam nähagi - ja mis ma sain?
Jalaga.
Sa oled ikka nii isekas.
Maivõi.
Ikka veel olen selles hämmingus ja tunnen jubedust, KUI julmad inimesed olla võivad. Ning ega nad siis meelega, eks ole - neil olid head kavatsused ja omast arust head nõuanded ja ma läksin pooleks koorma all, üritades teha kõike, mida PEAB, ON VAJA, nõnda on ÕIGE.
Kuidas siis sedasi? Et näitadki oma armastust inimeselt nii palju nõudes, et ta läheb tükkideks? Mis kuradi armastus see on?!
Eestlase armastus?
Mulle meenutab see seda, kuidas ma läksin psühhiaatri (ise läksin, sest mõtlesin, et psühholoogist ei aita...) juurde ja tema leidis mu suurimaks veaks olevat selle, et ma ei hooli piisavalt teiste arvamusest. Et nii pole ikka õige ja see võib igasugu pahandusi kaela tuua, kui teiste järgi ei joondu. Ja ma ei mõtle siis, et ma kedagi kahjustama oleks tahtnud hakata vms lihtsalt mul oli üsna ükskõik, mida teised arvata võiks ja milline "reputatsioon" mul olla võib. Karikate emand mainis ka kunagi, kuidas teda häiris, et arstide põhiline funktsioon oli see, et saada inimene ühiskonda sobivaks, keegi ei mõelnud kunagi selle peale, kuidas sellel inimesel endal parem oleks.
VastaKustutaSee, mida sina kirjutad on mu kogemuse kohaselt selline keskmine kasvatus: "Mõtle, mida teised sinust niimoodi arvavad!" Mul õnnestus ka sellest kuidagi vabaneda ja oma lapsele püüan seda jõudumööda mitte sisse kasvata. A la kui tal tõesti on plaanis kaheldava väärtusega välimusega välja minna, siis ma ei ütle "mida teised sust niimoodi arvavad" vaid pigem et "kas sulle ei tundu, et niimoodi on veidi kole?" Kui ei tundu, siis las olla. Noh, et õpetada, kuidas asjad enamasti käivad, aga kui ta teisiti tahab, siis ise teab. Samas laps on kuidagi sisemiselt teadlik ikka neist normidest, mõnikord kui me tänaval lollitame, on tema see, kes sisistab: "Ära tee, inimesed vaatavad!" No las nad siis vaatavad?!
Minu kogemus, täiesti.
VastaKustutaJa kui sinna juurde lisada veel suhtumine, et maksimum on tegelikult miinimum, siis ongi kõik tingimused loodud, et oma koorma all murduda.
Jube mõeldagi.
Nüüd ma vähemalt annan ka endale juba aru sellise mõtteviisi hukatuslikkusest.
Jumal tänatud et ma sattusin kahekümnendate eluaastate alguses ühele psühholoogia alasele koolitusele kus räägiti sellest "ma pean" sundusest. Seal kästi iga kord, kui selline mõte tuleb, et ma pean, endalt küsida, et mis siis juhtub kui ma seda ei tee. Kui vastus on, et ei midagi ohtlikku või kriminaaldet, siis ära tee, kui ei taha Või siis tee kui tahad. See muutis mu elu
VastaKustutaMu telefon lihtsalt ei lase komasid panna
KustutaSorry
Paula, mulle tegi selle teadvustamine, et ma VÕIN ka tegemata jätta, ka asjade tegemise palju kergemaks. Hoopis teine tunne on midagi teha, kui ma olen taustal teadlik, et põhimõtteliselt VÕIN ma igal hetkel minema jalutada. Suveräänne tunne.
VastaKustutaJah,
VastaKustutaJah.