Patoloogiliselt vaprana ma ikka ronin reisima vahel

Tegin avastuse.
Ääretult ilmne, kui ära märgata ja sõnastada, kuid ma polnud seda iial varem teinud.
Ma polnud seda iial varem teinud. Nagu - mis ma olen, 38? Ja NÜÜD siis ...

Ilming ise on mulle väga tuttav: kui on palju teha, palju muljeid, palju liikumist, ma ei taha tavalisest rohkem süüa - mis oleks nagu loogiline, eks, kuluv energia jms.
Tahan hoopis vähem.
Phmt mulle jätkub, kui otsene nälg eemal hoida. Mitte, et ma ei luba endale või isegi, et pole hetke toitu manustada, kuigi isu oleks - ei, ma olen lauas ja võtan ühe röstsaia. Teist no ei jaksa. Söön seda ühte ka sama aja, mis söögikaaslane kolmele saiale kulutab.
Alati on nii olnud. Larpid - söön väga vähe. Kõik matkad, reisid, suured sündmused - söön väga vähe. Kuna elasin usus, et olen liiga paks, tegin selle arvestusega isegi täiesti hulle rännakuid (jah, mina olingi see inimene, kes läks allakahekümnesena, seljakott seljas, raha umbes nii palju, et kaks liitrist jogurtit osta, isegi korraliku magamiskotita Eesti peale luusima ja siis pani öösel lõkkes teki põlema, sest no ainsaks soojusallikaks olevale tulele oli vaja nii ligi end pressida kui võimalik), et siis nagunii eriti süüa ei taha.
Ei tahtnud ka, aga need kogemused olid piisavalt ebameeldivad, et pärast kolmandat matka enam selliseid asju ette ei võtnud.

Aga ma ei pannud seda kunagi konteksti kuni eilseni, kus ma lennureisi, rongisõidu ja Brightoni öömaja leidmise (pool tundi jalgsirännakut võõras linnas) elasin üle kolme M&M-i, 5 rosina, 5 kõrvitsaseemne ja ühe suurema šokolaadikommi peal. Ja täna olen söönud ühe röstsaia avokaado ja brie'ga, pisikese portsu kanamaksasid, 2 banaani ja 50 grammi salaamit.
Ei, kolm kirsstomatit oli ka.
Mõtlen, et ühe banaani vist võiks veel süüa.

Aga phmt: kõikvõimalike energiat nõudvate sündmuste ajal ma söön väga vähe.
Muidugi!
Sest mul tekib info üledoos, aga toit on ju info. Maitsed, tekstuurid, lõhnad - kõik on teave, mida aju peab protsessima.
Seepärast mul siis vahepeal 3 aastat oligi asi isu koha pealt kehv ja harjusin sellega isegi ära - infohaldusvõime oli ju väga piiratud! Seepärast kõik inforikkad sündmused on mulle allavõtmispotentsiaaliga, kuigi võivad olla söömispühadena tuntud - kodus, jah, ma söön ka tublisti jõulude või jaanide ajal, ent kui tähistan kuskil uues kohas, see ei ole teema.

Muidugi arvasin, et "kõik on ju sellised", ikka imestasin selle üle, et tähistatakse tähtpäevi mingites majutuskohtades või peomajades ja siis on sitaks toitu - kes krt tahab süüa võõras kohas paljude inimeste keskel, kui vahele on veel mingid tegevused ka ette nähud?!
Ent võtsin omaks, et selline tava on, olgu, las siis olla.

Ei mõelnud, et mina olen teistsugune kui tavaline oleks, vaid lihtsalt tava on ajuvaba.

Seda tüüpi majad

A muidu on Brighton imeline. Esiteks on NII ILUS kõik, linn on künkaid täis, vaade on üha kas üles või alla, majad ehitatud arvestusega, et kallak ju, need pisikesed eesaiad, need muinasjutumajad, kõik see rohelus, mis meil vast kahe nädala pärast lokkab, nii palju täiesti tundmatuid taimi ja kõik õitsevad!
Ning lõhnavad.
Teiseks on me öömaja ühes neist muinasjutumajadest (ridamaja, kus on 20 blokki! MIDA?!), millel on 30 ruutmeetrit aeda, kuhu on mahtunud leivaahi, voolava veega sull-purskkaev, laud-toolid, pesunöör, üks puu ja terve lillepottides kasvav lilled-ja-maitseroheline aiandus. Peavad seda kodumajutust vanapaar - no nad peavad üsna eakad olema, nende vanim laps olevat 51 - kelledest naine on esinev tantsija ja mees leivaküpsetamise - siinse heleda leiva - entusiast ja kui me avaldasime hämmingut, et ta näeb nii hea välja, ei oleks küll arvanud, et neil viikümneaastane laps on, mees naeris nagu gnoom: "Jah, ma olen tegelikult 43 aastane, lihtsalt mul on väga raske elu olnud!"
Hommikusöök, mille tema ja Murca tegid, oli ka väga hea, aga seda sõi Murca kolm korda rohkem, sest noh - mul on reisimuljete üleküllus.

Seda tüüpi aiad

Homme siis kontsert.
Ma põnevil ei jaksa olla - kõik on teistmoodi ja unenäoline - aga uudishimulik siiski.