Mida surmväsinuna tahan ja teen

Ikka veel nii väsinud, et polegi päriselt inimene.
Mitte midagi ei taha.
Ka mitte arvutimänge mängida või lugeda. Mitte midagi. Ei taha süüa. Ei taha magada. Ei taha ... krt, ma ei teagi, mida veel võiks tahta.
Igtahes ma ei taha seda.

Kallistada võiks. Otseselt kallistust otsima just ei läheks, aga kui koju kätte toodaks, kallistaksin ja oleks isegi tore. Mhmh.

Õues on palav. Toas on ka tegelt. Ei taha õue minna. Ei taha toas olla.

Vanasti läksin sellistel aegadel vist ujuma?
Hm. Jaa, pole halb variant. Vaatan, kas mõnes lähedalasuvas kohas on ujutav vesi ... pfff. Kas ei ole kohtagi märgitud või on andmed mingist 2013. aastast.
Kõik on alatu ja vastik, oh, kus ma jään?!
Vbla peaks basseini minema? Ikka parem kui ei midagi?

Võtsin hoopis toa tolmuimejaga puhtaks. Sest tahtsin seda teistest asjadest rohkem teha. Tahtsin - tegin.
Homme läheb mu poeg Soome korvpallivõistlema. Nii et selle arvestusega panin ka pesu pesema (tahtsin, noh, mul on juba ette halb tunne, kui peaksin talle kaasa panema tegelt nende tossude jaoks liiga madalad sokid vms). Võibolla tahangi ainult asjalikke asju täna teha?
Kõlab õigesti.
Loovkirjutamine ja poeskäimine ei kõla ka üldse pahasti. Oi, ja peapesu tundub lausa ahvatlev!

Niih, olen puhas.

Mul ei ole ka mingeid kavalaid mõtteid, mida TEILE kirjutada.
Või ei.
Üks asi on.
Teate, täna on selline luulevormi tunne. Nii et saab sedasi.

***

Kui sa saad lapse
võid oma mugavustsoonile viieteistkümneks aastaks "hüvasti" öelda.
Sul ei ole enam kunagi kõik korras,
lapsed lähevad kell kuramuse 5.45 eksursioonile
ning vajavad ärasaatmist ja kakaod enne.
Või veidi nooremana
topivad suhu kõike, mille kätte saavad,
kaasa arvatud kassi saba
ja telefon.
Sul ei ole enam kunagi vaba aega,
kui, siis 20 minutit nädalas,
ja ole selle eest veel tänulikki.

Ja inimesed imestavad
mis mul VIGA on,
et ise tahan nõnda endaga teha.

Millest nad aru ei saa
on:
ma ei jää mugavustsoonist ilma,
mind ei tõrjuta sealt välja,
ma ei hakka seda igatsema,
sest mul ei olegi mugavustsooni.

Ma ei tea, mis see on,
kuidas seal on,
mismoodi on tore, kui miski ei sega.
Mind segab alati miski,
kui mitte muu, siis tunne, et elan asjata.
Mu vaim ei pinguldu kuristiku kohal,
maailm ei nihku natukenegi
ja miks siis üldse.
Alati.

Seega
ei kaota ma midagi
mugavustsoonita elu endale garanteerides.
Ainult võidan.
Tunde, et olen vajalik;
et olen sillakaar olematuse kohal;
minu pärast muutub maailm -
minule saab toetuda.

No
enamasti saab ju!