Väga bright. On selge ning särab, siin on umbes sama soe kui Eestis praegu, aga kuna oleme ikkagi LÕUNAS, on päike hammustavam ja eile õnnestus korjata õhetus käsivartele, dekolteele ja õlgadele. Mul õnnestus samuti osta aluspüksid (puuvill, 4 paari 2 naela eest), mis on mulle suured (mida pole iial juhtunud, sest tagumik kahtlemata on mu ülejäänud kehaga võrreldes lopsakas - ja kaunis), aga siiski mitte appi-kukub-alla-ei-saa-kanda-suured, osta toores avokaado poes kuhjast "ripe, ready to consume", ning käia augud oma kahte sokipaari, ühte sukkpüksipaari ja kui täna hommikul puhtad sokid jalga vedasin, avastasin, et ühes neist olid KA augud.
Aga kõik muu on hästi.Amanda (mu õhetus on kindlalt rare british sun-ist) oli tore. Eile käisime akvaariumis, kus oli maailma kõige nunnum kärssninaga merekilpkonn Herman, keda vaatasin kindlasti oma veerand tundi, kuskil viis-kuus-kaheksa dauni oma vanemate või hooldajatega ekskursioonil ning ma suhtlesin nendega (sest nad pöördusid mu poole), surusin ühe kätt, sest tal oli sünnipäev, ja natuke tundsin suhtlemiskoormust - kuni sisse valgus umbes 100 teismelist prantsuse turisti ja sain aru, KUI toredad, KUI vaiksed ja leebed need daunid ikka olid.
Siis käisime rannas. Kogu Brightoni rand koosneb kividest, miljonitest pisikestest kividest, mis tekitavad lainete tagasi tõmbudes omamoodi häält ja millele paljajalu astuda on piinav, mõned inimesed ujusid. Ma katsusin vett - KURADI külm, ent ilmselt on ka siin soe suvepäev vaja kohe ära kasutada, ei tea, millal jälle saab - ja seejärel olime pargis.
Kohvimüüja tolles pargis, mille ääres muuseas oli täiesti tasuta kemps, küsis esmalt mu vasaku käe tätoveeringu kohta (ja siis me õestusime hinges, sest tal on parema käe keskmisel sõrmel "humans", et fakki oleks selgem näidata), sai seletuse ka parema käe omale (sest Murca, erinevalt minust, on sotsiaalne) ja tagatipuks demonstreerisin talle ka oma selga.
Ta ütles, et väga lahe, talle tõesti meeldib, ooh.
Olen rahul.
Lisaks küsis ta, kas me oma päevituse saime lihtsalt tänaval kõndides ja Murca ütles, et eih, käisime rannas. Siis ta - kahvatu ja kaunis ja pisike - ütles, et pole NIII kade.
Kuigi kodus - eee ... majutuskodus? - mõtlesin, et mille peale? Et ta ei õhetagi päikesest? Mis see kerge põletus on hea seisund v?
Maailm on kummaline ja mitmekesine!
Siin on nii ILUS!!! Appi. Neile kindlasti tunduks samamoodi ajuvabalt ilus eestlaslik avarus, aga ma olen täiesti sillas sellest, kuidas kõik on pisike, trepid kitsad, uksed samuti, isegi kuramuse vann on sügav ja kitsas! ning ometi on vajalik ära mahutatud, kaunis ja tilluke.
Mu poeg ei ole kaks päeva koolis käinud. (Stuudium ütleb.)
Ta tahtis jääda üksi koju, selle asemel, et elada oma õega koos mu ema juures, ja ma lubasin, sest no 11 - millal veel? Aga kodus uurin järgi, et mis värk, miks ta kooli ei läinud, haige v?
Aga kui kunagi veel Brightonisse peaksin sattuma, oleksin siin vähem "api, õudne, võõras, kõik on uus, api". Saaksin juba aru, kus mis umbes on ja kuidas paigast paika saab.
Minu "võõra maa programm" on 2/3 täidetud: tahan sõita ühistranspordiga (tehtud), käia miskis loomaaias või muus loomadega seotud kohas (tehtud) ja süüa kohalikku jäätist.
Vat jäätist ma pole siin söönud.
Vaatab, kas tuleb isu veel peale või jääb seekord tegemata.
Aga boonusena sõin fish'n'chipsi, sain ära öeldud võõrustajatele, et Mirjam is the social one, I'm the authistic one, nii et see on tehtud, ja teist korda duši all käinud, panin vaiba vanniservale kuivama tagasi. Milliseks käitumiseks meid algul instrueeriti.
Esimesel korral unustasin, vajadus meenus järgmisel hommikul.
Nii et noh - edukas rännak vist.
Vaatab nüüd veel, et lennukist maha ei jääks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.